Pärast seda, kui ulatuslikel rannaniidualadel lakkas loomade karjatamine ja heina niitmine, hakkasid need kulustuma, roostuma ja võsastuma ning neil olevad madalad rannikulohud ja veesilmad kinni kasvama: kui karjatamiskoormus on väike, asuvad märjematesse nõgudesse tarnad, mida kariloomad meelsasti ei söö. Nii ladestub aasta-aastalt surnud taimede kiht ning madalad veesilmad ummistuvad, mudastuvad ning lõpuks kaovad sootuks. Kõrekulleseid hakati endistesse elupaikadesse taasasustama 2000.a alates. Esimesteks kohtadeks olid Kabli ja Saastna (Kõre ehk juttselg- kärnkonn, 2002 a). Joonis 1. Kõre levik 20. saj 1. poolel 4 Joonis 2. Kõre levik Eestis pärast 2000.a 2. Elupaik Kogu oma levila piires esineb kõre avatud maastikel, kus leidub kaevumiseks sobivat pinnast ning madalaid veekogusid kudemiseks. Kõre elupaikade geoloogilises struktuuris domineerivad tihti liiv või kiviklibu
ulukist keskmiselt, mis tähendab, et kasutama hakati nahka, liha ja väärtuslik kopranõret. Üheks halastamatu jahtimise põhjuseks, vähemalt kevadperioodil, võis olla seegi, et kopraliha lubatu süüa ka paastuajal. Nii juhtuski, et 19. ja 20. sajandil oli kobras säilinud vaid vähestel aladel Prantsusmaal, Saksamaal, Lõuna- Norras, Poolas, mõnes Venemaa piirkonnas ja Mongoolias. Kopraid ähvardas väljasuremisoht. 20 saj. algul hakati mitmes riigis kopraid taasasustama. Inimese abiga levitati seda liiki Sveitsis, Saksamaal, Austrias ja Prantsusmaal. Eestis taasasustati kobras 1957. aastal. Soomes lasti loodusesse nii euroopa kobras, kui ka kanada kobras (Randvere, 2004). KOKKUVÕTE 11 Kobras Eestis on haruldane ja huvitav loom, kes peamiselt veedab oma päeva oma tuntute tammide ehitamisega.Kobras võib teha palju kahjusi oma tammidega, mis võivad tekitada üleujutisi ja kahjustada maad. Kuigi kobras on levinud üle Eesti pole mul olnud võimalik
osal marjast areneda noorkaladeks, et neid oleks võimalik lasta looduskeskkonda suure ellujäämistõenäosusega. 1741. aastal rajas multidistsiplinaarne Saksamaa teadlane Stephan Ludwig Jacobi Westfaalis esimese forellide kalahaudejaama. Kuid tuli oodata veel terve sajand, enne kui tema algatus levis laiemalt ja tööstusrevolutsiooni saavutuste kõrvalnähuna kaladest tühjenenud veekogusid Euroopas, Ameerika Ühendriikides ja Jaapanis hakati kaladega taasasustama. Teadusuuringud keskendusid eeskätt sellistele liikidele, nagu paalia, siig, atlandi lõhe ning 1874. aastal Ameerika Ühendriikidest kasvatamiseks sobilike omaduste tõttu Euroopasse toodud vikerforellile. Suuremaid edusamme saavutati siiski vaid lõhelaste puhul, kes hakkasid küllalt hõlpsasti vangistuses paljunema. Edusammud tulid alles päras seda, kui 1934. aastal avastati Brasiilias hormonaalse induktsiooni meetod ja hakati seda katsetama kohalike kalaliikide peal
maastikus. Nende servaaladel valitsevad muutunud elutingimused, mida iseloomustatakse mõistega servaefekt. Elupaikade killustumine ohustab liikide ellujäämist. Esiteks võib killustumine piirata liikide võimalusi levida ja uusi alasid koloniseerida. Paljud metsades elavad linnu-, imetaja- ja putukaliigid ei ületa isegi väikseid lagedaid alasid, püüdes hoiduda kiskjate eest. Selle tulemusena ei ole nad võimelised taasasustama säilinud metsalaike pärast seda, kui sealsed populatsioonid on hävinud. Elupaikade killustumine teiseks kahjulikuks tagajärjeks on loomade toitumisvõimaluse vähenemine. Paljud loomaliigid vajavad maastikul vaba liikumisvõimalust, et toituda üksikult või rühmadena hajutatud või sesoonselt kättesaadavatest toiduobjektidest ning leida joogikohti. Teatud ressurssi võib olla tarvis vaid aastas paari nädala jooksul või isegi korra
Hambaid 20. Tihe ja pehme tugev nahk. Väga tihe ning pehme aluskarv ja karmim ning pikem pealiskarv. Märgumatu karvastik. Saba on lai ja soomustega kaetud. Tagavarvaste vahel on ujunahk. Omapärane on tagajala teise varba lõhestunud küüs, mis toimib kammina: karvadest parasiitide välja kammimine. Levik: Varem levis kogu Euraasia metsavööndis, kuid hävitati inimeste pootl suures ulatuses (liha, nahk, kopranõre). Taasasustati Eestis 1957.a. 20.saj algus hakati liiki taasasustama mitmetes riikides: Saksamaa, Austria, Prantsusmaa, mitmes venemaa piirkonnas. Arvukus Eestis: hetkel u 17000 isendit ning asurkonna seisund suht hea. Toitumine: taimtoidulised. Suvel vees ning veekogu kaldal kasvavad rohttaimed- nõgesed, tarnad, pilliroog, angervaks. Talvel lehtpuude koored ning oksad. Meeldivad paju, haab, pihlakas, toomingas. Kui muu toit puudub, siis kuused. Sigimine; Jooksuaeg veebruar-märts. 105-107 päevane kandeaeg, seega
annaabi.ee 
