Tšernobõli katastroofi tagajärjed (0)

Tšernobõli tuumakatastroofi tagajärjed
Tšernobõli tuumakatastroof leidis aset 26. aprillil 1986. Tšernobõli tuumaelektrijaamas läbi viidud katse tagajärjel kuumenes üle 4. energiaploki reaktor , mis ülekuumenemise tagajärjel plahvatas. Katse käigus reaktori võimsus esialgu kahanes hüppeliselt ning seejärel asus peale reaktori peatamist hüppeliselt kasvama. Reaktori võimsuse kasvades hakkasid Xe-135 isotoobid põlema kiiremini kui I-135 isotoobid lagunesid, mis omakorda suurendas reaktori võimsust. Sel hetkel suutis võimsuse automaatregulaator võimsuse kasvu kompenseerida. Reaktori juhtpuldis ei olnud ühtegi signaali reaktori ebastabiilsest olekust. Selle tagajärjel tekkis soojakolle, mis viis esialgu tulekahjuni. Esimese plahvatuse ajal purustas aururõhk reaktori osaliselt. Teine, tugevam plahvatus , rebis reaktorilt kaane ning viis energiaploki hoone osalise hävimiseni. Reaktori purunemisega kaasnes suure koguse radioaktiivse aine paiskumine õhku. Purunenud reaktoris katkes jahutussüsteemi töö, mistõttu süttis reaktori grafiit . Grafiidi põlemine kandis purunenud reaktorist kümne päeva kestel välja suures koguses radioaktiivset ainet. See levis aga väikeste „suitsusammastena”, mida ei osatud esialgu radioaktiivseteks sammasteks pidada. Plahvatuseni viisid kiiretest režiimimuutustest tingitud reaktori ebastabiilne olek, millest ei andnud tunnistust ükski kontrollseade, ja reaktori konstruktsiooni iseärasused. Reaktori suured mõõtmed raskendasid kogu reaktori ulatuses vajaliku režiimi tagamist. Tulele saadi piir panna ja radioaktiivsuse vabanemine peatada alles 5. mail 1986, kui põlevale reaktorisüdamikule oli helikopterilt ladestatud 5000 tonni boori , dolomiiti, liiva ja pliid.
Mõju loodusele
Reaktorist välja paiskunud radioaktiivne pilv reostas suured alad Venemaal, Ukrainas, ent eriti Valgevenes. Radioaktiivsed ained (radioaktiivne jood, pika poolestusajaga tseesium -137 jt. tseesiumi isotoobid) levisid aga üle kogu Euroopa. Atmosfääri paisati ligi pool kogu reaktoris olnud joodist. „Katastroofi tõttu kasutamiskõlbmatuks muutunud territooriumid on jagatud kahte rühma: ala, kus isotoobiga Cs-137 saastatus on 15 Ci/km2 või rohkem, ja ala, kus saastatus on 5–15 Ci/km2. Esimesse gruppi kuulub nn 30-kilomeetrine evakuatsioonitsoon kogupindalaga 10 500 km2 (umbes 120-kilomeetrise läbimõõduga ringi pindala). Teise grupi maa-ala kogupindala on umbes 21 000 km2. Elamis - ja kasutuskõlbmatu maa kogupindala 31 500 km2 on võrreldav kolmveerandi Eesti maismaa pindalaga. Selle pindalahinnangu juures on arvestatud ka Sr-90-ga saastatuse piirnormi 3 Ci/ km2. (Kõštõmi plahvatuse "tsoonis" evakueeriti inimesed saastatuse 2 Ci/km2 korral.) See, kui kaua saastatud maa ei ole kasutatav põllumaana, oleneb atmosfääri- ja kliimatingimustest, maaparandustööde efektiivsusest ja kvaliteedist. Igal juhul kestab see periood aastakümneid.” (on väidetud ka, et Tšernobõli äärset maad ei saa kasutada veel aastasadu või aastatuhandeid). Katastroofi järel likvideeriti piirkonnast kõik metsloomad , ent siiski liigub seal ka praegu muteerunud loomi.
Mõju inimestele
Tšernobõli katastroofi tagajärjel hukkunute arv on ebatäpne. Kuna katastroofi likvideerimiseks kutsuti suur osa NSVL -i meeskodanikest „kordusõppusele”, on raske öelda, kas nende ja nende lähedaste surmadel on seos katastroofiga. IAEA ja Maailma Terviseorganisatsiooni WHO autoriteetne Tšernobõli aruanne 2005 loeb avariis hukkunute arvuks 56 kustutustööde ajal hukkunud tuletõrjujat, kes said kõik surmav doosi, sest arvasid, et lähevad kustutama lihtsalt tulekahju, ning 4000 kilpnäärmevähki surnut . Tegemist oli kaheksa ÜRO-le alluva ametkonna ning Venemaa, Valgevene ja Ukraina valitsuse ühise järeldusega, mis tugineski vaid nende kolme riigi ametlikule statistikale.
Toksikoloogiadoktor J. Sherman väitis oma raportis aga, et aastail 1986-2004 suri katastroofi tagajärjel 985 000 inimest. „Ohvrite hulga alahindamine on kestnud tänapäevani. Kindlalt võib katastroofi ohvriteks tõesti pidada vaid neid, kes said surmava kiiritusdoosi, kõik ülejäänu rajaneb hinnangutel. Raport väidab, et suurema vähki suremuse alusel saab väita Tšernobõli inimohvrite arvuks maailmas vähemalt 985 000. See arv sisaldab laste vähijuhtumeid ja elanikkonna kasvanud haigestumust kilpnäärmevähki, leukeemiasse jm vähivormidesse.”