HÄÄLDUSVEAD. RÕHK. KÕNETAKT. PALATALISATSIOON. SILBI EHITUS. SÕNAVÄLDE. TÖÖLEHT HARJUTAMISEKS. Hääldusvead Kui võõrsõna algab g, b või d-ga, siis tuleb neid häälikuid hääldada helitult. Poolheliliselt häälduvad g, b, d ainult heliliste häälikute vahel. Häälikuühendit hv (kohv, lehv) asemel hääldatakse sageli ekslikult f-ga. Nud-kesksõna tunnuse lühenenult hääldamine (lugend, vaadand) on stiililt kõnekeelne. Sõnaalguline jä esineb vaid sõnades jätkama, jätkuma, jänn ja jändama. Sõnu lüüa, müüa, süüa tuleks hääldada üi. Ainuke häälik, milles võib sõna alguss hääldamata jätta on h. Rõhk. Kõnetakt RÕHK-rõhk on suurenenud hääldusintensiivsus. Rõhk muudab kõne rütmilisemaks. Rõhulisele silbile järgneb tavaliselt 1-2 rõhutut silpi. KÕNETAKT-see on rõhuline silp koos tema juurde kuuluvate rõhutute silpidega. Kõnetakt ÜHESILBILISED KAHESILBILISED ...
Hääldusalus, veaohtlikud hääikuühendid, võõrsõnade ja nimede hääldamine. Hääldusalus on iga keele eriomane viis häälikuid hääldada. Hääldusalust iseloomustatakse tavaliselt nelja tunnuse abil: keele asend, häälduskoht, hääldusintensiivsus ja huulte asend. Eesti keeles on keele asend hääldamisel suhteliselt madal, häälduskoha poolest on eesti keel suhteliselt eespoolne, hääldusintensiivsuse poolest keskmine. Aktsent võõrkeele kõnelemisel avalduv emakeele hääldusaluse mõju. g,b,d,s häälduvad eesti keeles helitult. Vaid heliliste häälikute vahel on nad poolhelilised. Häälikut f tuleb hääldada vaid sõnades, mille kirjapildis ta esineb. Sõnades süüa, lüüa, müüa, tuleb häälikujärjendit üü hääldada üi. Sõnaalguline jä-on sõnades jätkama, jätkuma, jänn JA jändama. Rõhk, välde, palatalisatsioon. Rõhk on suurenenud hääldusintensiivsus, mis avaldub sõna teatud silpide hääldamisel. Rõhu põhiülessanne on muuta kõne rütmiliseks. Eesti keeles ...
Heakõlalisust nimetatakse eufooniaks, ebakõla kakofooniaks. Algriim Alliteratsioon on sama kaashääliku kordus. Assonants on sama täishääliku kordus. Ajast karmist, kaunist ja kallist. (Ralf Parve luulekogu pealkiri) 1) kolmekordne algriim (alliteratsioon ja assonants); 2) algriim seob fraasi tervikuks (pearõhulise silbi vokaal a sarnastab); 3) käändelõpp st sarnastab ja seob; 4) kolm omadussõna on i-tüvelised; 5) sõnavälde gradatsioonis Ajast I v karmist II v, kaunist III v ja kallist III v. 6) sõnaliigiliselt: nimisõna, omadussõna, omadussõna, ss, omadussõna; 7) kujuneb sünonüümsussuhe: karm kaunis kallis; 8) karm negatiivne, kuid kaunis ja kallis positiivne. Häälikuline külg on kooskõlas sisuga. Häälikud iseenesest ei ole ilusad ega inetud. Häälikutel puudub iseseisev tähendus. NB! Tüüpilisi soovimatuid kokkukõlasid
Astmevahelduseta noomenitel on tüve silpide arv oluline tunnus nelja esimese käändkonna määramisel, tüüpide eristamisel tuleb seda tunnust arvestada ka V ja VI käändkonnas. Astmevahelduseta verbid jagunevad silpide arvu järgi kahte rühma: ühesilbilisteks, mis kuuluvad I, ja enam kui ühesilbilisteks, mis on paigutatud II pöördkonda. Silpide arvust lähtutakse ka II pöördkonna tüüpide ja alltüüpide piire tõmmates. -sõnavälde; Sõnavälde on tunnus, mida on kasutatud peamiselt II— V käändkonna noomenite ning II pöördkonna verbide kirjeldamisel, nende rühmitamisel alltüüpidesse. -tüve lõpuhäälikud. Mitmel juhul on morfoloogiliselt eri viisil käituvaid sõnarühmi võimalik iseloomustada ning määrata tüve lõpuhäälikute kaudu, olgu nendeks siis mingid konkreetsed üksikhäälikud või häälikuühendid. Näiteks saab III käändkonna kõne-tüüpi sõnu II käändkonna pesa-tüüpi sõnadest
imperfekt, nud-partitsiip, impersonaali indikatiivi preesensi jaatav vorm. 37. Käändkondade ja käändtüüpide üldjaotus käändkondadeks jagamine: 1) astmevaheldustunnuste alusel kolme rühma: astmevahelduseta sõnad (esimeses viies käändkonnas), nõrgeneva astmevaheldusega (ainsuse nom tugevas, gen nõrgas) kuuluvad 6.käändkonda, tugevneva astmevaheldusega (nom nõrgas, gen tugevas) moodustavad 7. käändkonna. Fonoloogilised tunnused: tüve silpide arv, sõnavälde, üksikhäälikud sõna lõpul. 21 Tüüpideks jagamine: olulised on erinevused grammatilistes morfeemides ehk mitmuse tunnustes ja käändelõppudes. 38. Pöördkondade ja pöördtüüpide üldjaotus tüüpide pöördkondadeks rühmitamisel on esimene põhitunnus astmevahelduslikkus (ehk siis olulised tüvesisesed muutused). I ja II pöördkonnas on astmevahelduseta verbid, III pöördkonnas on nõrgeneva tüvega verbid (da-
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
