Chicago jazz Jazz muusika kujunes välja Ameerika Ühendriikides. Esimesed jazzi orkestrid tekkisid 20. sajandi algul. Chicago jazz on üks jazzi liike. Chicago jazzi stiilis suurenes solistide tähtsus. Vähenes kollektiivse improvisatsiooni osa, see säilis vaid palade alguses ja lõpus. Marsilik rütm asendus sujuvama rütmiga. Sellest sai hiljem alguseks svingile. Chicago jazzi kuulsamad esitajad on Bud Freeman, Duke Ellington, Johnny Hodges, Paul Whiteman. Bud Freeman oli ansamblijuht ja helilooja. Ta mängis tenor saksofoni, kuid ka klarnetit. Bud Freeman liitus teise maailmasõja ajal USA armeega ja juhtis seal Usa armee bändi. Duke Ellington oli helilooja ja orkestrijuht. Mitmetes suuremates Ellingtoni teosetes on teemaks mustade ajalugu. Ta väljendas tihti uhkust oma nahavärvi üle
Svingiajastul kujunes välja täiesti uut tüüpi jazzkoosseisud bigbändid. Selle üheks põhjuseks oli vajadus suuremate ning võimsama kõlajõuga orkestrite järele. Bigbändi koosseisu kuulusid 34 trompetit, 24 trombooni, 45 saksofoni ja rütmigrupp. Bigbändis oli kokku 1217 pillimeest. Svingi rütm Svingi eelkäijate rütmis rõhutati 1. ja 3. lööki, kuid svingis endas rõhutati kõiki nelja lööki ning lisaaktsent pandi veel 2. ja 4. löögile, mis tekitab svingile iseloomuliku offbeatilise kiikuva ja õõtsuva rütmika. Lõpp Muusikanäide: http://www.youtube.com/watch?v=oTtbolLu Kasutatud kirjandus www.et.wikipedia.7val.com/wiki/Sving www.et.wikipedia.org/wiki/Sving www.en.wikipedia.org/wiki/Swing_music www.annaabi.com/Jazzmuusikam4544.html 9. klassi muusikaõpetuse õpik
Chicagot. Svingi kuldaeg kestis ligikaudu 10aastat: 1935-1945. Sving oli 1930. aastate valdav muusikastiil, sel ajal saavutas jazz suurima kaubandusliku edu. Svingmuusika kõlas nii tantsusaalides, muusikalides, kinolinal kui ka raadios. Sving oli esimene jazz- muusika stiil, mis levis ka Ameerika Ühendriikidest väljapoole. Svingi võib iseloomustada kui ,,nelja löögi jazz'i", sest seal paigutuvad rõhud kõigile neljale löögile. Lisaaktsent 2. ja 4. löögil annab svingile erilise kiikuva ja õõtsuva rütmika. Svingi meloodiad olid ka originaallooming või arranzeeringud populaarsetest lauludest, näiteks bluusidest. Svingi harmoonia oli võrreldes varasema jazz'iga lihtsam, oli tunda enam euroopalikke sugemeid. Svingiajastul kujunesid välja täiesti uut tüüp jazz-koosseisud bigbändid. Selle üheks põhjuseks oli vajadus suuremate ning võimsama kõlajõuga orkestrite järele, mis kõlaksid hästi suurlinna
Louis Armstrong, Buddy Bolden. Dixieland 20. sajandi II aastakümnel sai alguse nn dixieland-stiil (Dixieland USA lõunaosariikide rahvalik üldnimetus). Mängulaadilt ei erinenud valgete dixieland oluliselt mustade new orleansi jazzist. Original Dixieland Jazz Band Chicago jazz Chicago stiilis suurenes solistide tähtsus, kahanes kollektiivse improvisatsiooni osa, säilides vaid palade alguses ja lõpus. Marsilik rütm asendus sujuvama rütmiga, mis sai hiljem alguseks svingile. Bud Freeman, Duke Ellington, Johnny Hodges, Paul Whiteman. Sving 20. sajandi kolmekümnendate aastate II poolel sai jazz'is valitsevaks sving. Erinevalt seni jazz'is ideaaliks peetud pingelist, kohati rämedast puhkpillikõlast esitati svingi elegantsem õhulise tämbriga. Sving tõi endaga kaasa suurte orkestrite bigbändide võidukäigu. Benny Goodman, Glenn Miller, Charlie Barnet, Bob Crosby, Ella Fitzgerald. Bepob
1931). Tema mängustiil oli täiesti erinev Louis Armstrongi omast. New orleansile iseloomulik meloodiaküllus oli peaaegu kadunud. Hääled, kui neid on rohkem kui üks, liiguvad paralleelselt. Siitpeale hakkab soolo tähtsus jazzis pidevalt kasvama. Suurenes solistide osakaal, kahanes kollektiivse improvisatsiooni osa, säilides vaid pala alguses ja lõpus. Marsilik rütm asendus sujuvama rütmiga, mis hiljem sai aluseks svingile. Svingieelsetelaastateltegutsesjubasuurem aid koosseise,m ism ängisid arranzeeritud m uusikat. Nimetada võib pianist Duke Ellingtoni (1899-1974) ja Fletcher Hendersoni (1898-1952) juhatusel tegutsenud orkestreid. Ellington oli ka kõigi aegade viljakamaid ja mõjukamaid jazziheliloojaid.H endersoniarranzeeringud panid alusesuurtesvingorkestriterepertuaarile.Ta jagas orkestri pilligruppideks ja lõi nende efektse vastandamisega täiesti uue orkestristiili. Tema
omast. · New orleansile iseloomulik meloodiaküllus oli peaaegu kadunud. · Hääled, kui neid on rohkem kui üks, liiguvad paralleelselt. · Siitpeale hakkab soolo tähtsus jazzis pidevalt kasvama. 20 · Suurenes solistide osakaal, kahanes kollektiivse improvisatsiooni osa, säilides vaid pala alguses ja lõpus. · Marsilik rütm asendus sujuvama rütmiga, mis hiljem sai aluseks svingile. Nimetada võib pianist Duke Ellingtoni (1899- 1974) ja Fletcher Hendersoni (1898- 1952) juhatusel tegutsenud orkestreid. Ellington oli ka kõigi aegade viljakamaid ja mõjukamaid jazziheliloojaid. Hendersoni arranzeeringud panid aluse suurte sving orkestrite repertuaarile. Ta jagas orkestri pilligruppideks ja lõi nende efektse vastandamisega täiesti uue orkestristiili. Tema orkestris mängis tenorsaksofoni Coleman Hawkins (1904- 1969) , tänu
Lisaks on mustlasdzässis kujunenud välja ainulaadne kitarritehnika, mis omane üksnes mustlasdzässile. Lisaks kitarrile on tähtsaks soolopilliks veel viiul. Veel võib esineda klarneti- ja akordionisoolosi. Samuti ei puudu mustlasdzässi bändist bass, mis esineb, kas basskitarri või kontrabassi kujul. (Gypsy jazz 2010) 19 Kitarrile on iseloomulik eriline strummimise viis, mis annab mustlasdzässile svingile omase kiire karakteri. Parem käsi, mis ei tohi kunagi mängida kitarri kõrgemal kaela osal, peab käima kiiresti keeltel edasi-tagasi, olenemata seejuures tempost. Samuti puuduvad barre akorde, selle asemel mängitakse akorde, mida mängitakse üksnes kahe või kolme sõrmega. Seejuures summutatakse samal ajal teised keeled. Kunagi ei mängita tavalisi duur- ja moll-helilaadi akorde, vaid väikese seksti, suure seksti ja 6/9 akorde. Samuti on iseloomulikud vähendatud akordid. (Gypsy jazz
Brooksi “Some of these days” (1910), I. Berlini “Alexander’s ragtime band” (1911). Kõik see on üsnagi svingilik repertuaar, millest enamik jäi sageli mängitavaks järgnevatel aastakümnetelgi. Samas on toodud repertuaari raske siduda konkreetse orkestriga. Mida üks või teine mängis, selle kohta on andmeid äärmiselt vähe. Üht-teist on siiski õnnestunud leida. Näiteks on teada, et Kuldne 7 täiendas 1939. aastal tänu õnnelikule juhusele oma niigi juba svingile orienteeritud repertuaari kolme Count Basie’ (“Jumping at the Woodside”, “One o’clock jump”, “Sent for you yesterday”) ja nelja Artie Shaw’ (“Begin the beguine”, “What is this called love”, “Jungle drums”, “I cover the waterfront”) originaalseadega, V. Ojakääru noodikogus on säilinud 7 nooti Longhairs’i noodimapist: B. Carteri “Nightfall”, V. Knighti & B. Greeni “Tom-Tom the Piper’s Son”, C. Basie’ “Sent for You Yesterday”, N. H
annaabi.ee 
