Suviteraviljad taluvad mõõdukat öökülma, taliteraviljad aga lausa vajavad oma arenguks jarovisatsiooni e.karastumisperioodi, peale mida võivad nad üle elada väga külma talve (lumekatte all). Teise rühma teraviljad vajavad idanema hakkamiseks kõrgemat temperatuuri (mais, tatar +7-+8, riis +11-12), ka edasiseks kasvamiseks on neil vaja rohkem soojust, seepärast kasvatakse neid ka soojema kliimaga maades. Taliteraviljad on suviviljadest vähenõudlikumad ka niiskuse ja mulla koostise suhtes. Liigniiskust siiski taluvad enamus taimi halvasti (va.riis, mis vajab üleujutamist ja omab võimet omastada ka vees lahustunud hapnikku). Põua suhtes on vastupidavamad teise rühma teraviljad mais, hirss. Riis ja tatar tahavad siiski niisket keskkonda. Paljud taimed vajavad niiskust ja toitaineid rohkem just oma kasvuajal kuni õitsemiseni, pärast seda vähem(hernes).
Eestiskasutati juurpuuadra asemel Rootsist pärit seanina atra (ehk vannaader). Peale selle kasutati karuäket., põldude väetamine- väetamiseks kasutati laudasõnnikut, tuhka ja rannikualadel meremuda (adrut). Põlispõldudel levis kolmeväljasüsteem, kehvematel aladel kaheväljasüsteem. Tegevusvaldkonnad Põllumajandus, loomakasvatus, mesindus, kalapüük, jahindus. Viljadest kasvatati peamiselt talirukist, suviviljadest olid olulised oder, kaer ja nisu. Teistest kultuuridest kasvatati lina, kanepit, humalat, hernest, uba, tatart, hirssi, naerist. Keskajal kasutati rohkesti õlut, seepärast oli humalakasvatus olulise tähtsusega.Eksisteeris sundusliku külvikord ehk väljasunni- kõik talud pidid kündma, külvama ja lõikama koos ja ühel ja samal põllul. Loomakasvatuse peamiseks ülesandeks oli kindlustada talu vajalike tööloomade ja laudasõnnikuga. Loomakasvatus olenes aga söödabaasist
Nisu järgi võib külvikorras panna otra kuna oder on haigustele vähem vastuvõtlikum. Rukis ja kaer haigestuvad samuti vähem. Kaer on nematoodidele vastuvõtlik kuid kui kasutada nematoodikindlaid kaerasorte siis võib ka kaera lugeda fütosanitariks külvikorras. Seega nisu oder kaer. Kuna nisu on kõige väiksema juurtemassiga siis peaks ta olema külvikorras kõige ees, odral on suurem juurekava ja kõige suurem juurekava suviviljadest on kaer. Üle kolme teravilja ei ole soovitav ritta panna, siis peaks tulema mõni muu kultuur. Väga hea umbrohtude allasuruja on ristiku ja kõrreliste segu, mille kasvatamine võimaldab jagu saada näiteks ohakast. Kaer allakülvatud liblikõielistega surub alla orasheina leviku jne. Hernes näiteks on algperioodil suhteliselt aeglase kasvuga ning põllud umbrohtuvad, pärast surve umbrohtudele suureneb. Seega sobib kaera ja hernest koos kasvatada kaer annab
kruupide ja tangudena. Odrajahu kasutatakse vähe. Odrajahust leiba ei saa. Saab kasutada õlle ja piirituse tootmisel, õlleoder peab olema ühtlase suuruse ja kvaliteediga. Peab rohkem tärklist sisaldama. Võrreldes suvinisuga on oder vähenõudlik. Idaneb 1-2 kraadi juures. Tärkab 2-3 nädala pärast. Tõusmed taluvad 7-8 kraadi öökülma. Oder on isetolmleja taim. Niiskuse suhtes vähenõudlik üks põuakindlamaid teravilju. Transpiratsiooni koefitsient ligikaudu 400. Suviviljadest üks lühema kasvuperioodiga liik seetõttu vajab viljakat mulda. Varajased sordid valmivad umbes 70 päevaga. Enamus sorte 90-110 päevaga. Soodsates tingimustes on odral 2-3 võrset. Kaer Põhiliselt loomasööt. Energiarikas, kaera terad rasvarikkad. Tema proteiin on veiste poolt paremini omastatav. Kaeral on suur kiu sisaldus. Sõklad moodustavad 25% terade kaalust. Kaerapõhk on loomasöödana väärtuslikum, kui teistel teraviljadel, sest tal on palju hilisvõrseid
Peale selle kasutati okstega kuuselõhendikest valmistatud karuäket (kasutati just alemaadel). Toimus ka põlispõldude laienemine seda eriti metsa arvelt. Põlispõldude väetamiseks kasutati laudasõnnikut, tuhka ja rannikualadel meremuda (adrut). Põlispõldudel levis kolmeväljasüsteem, kehvematel aladel kaheväljasüsteem. (Võsamaadel tehti alet ja alates 15. sajandist kütist.) Viljadest kasvatati peamiselt talirukist, suviviljadest olid olulised(kasvatai vähem) oder, kaer ja nisu. Teistest kultuuridest kasvatati lina, kanepit, humalat, hernest, uba, tatart, hirssi, naerist. (Naeris asendas keskajal kartulit, mis oli Euroopas veel tundmata. Keskajal kasutati rohkesti õlut, seepärast oli humalakasvatus olulise tähtsusega. Loomakasvatuse peamiseks ülesandeks oli kindlustada talu vajalike tööloomade ja lauda- sõnnikuga. Loomakasvatus olenes aga söödabaasist. Sarvloomade kõrval kasvatati taludes
annaabi.ee 
