Romantism Romantismi iseloomustus lk 79- 80 18.sajandi lõpp ja 19.sajandi I kolmandik oli Euroopa kultuuris romantismi- valgustuskultuuri rüpes idanenud võimsa vaimse liikumise aeg. Romantismi algeid leidus juba Richardsoni , Sternei , Rousseau ja Goethe romaanides. Nii prantsuse filosoofi Rousseau üleskutse püüelda loomulikkuse ja looduse poole kui ka saksa suurvaimu Herderi vaimustus rahvaluulest sobisid hästi romantikute aadetega- parema ja vabama ühiskonna ning terviklikuma inimese ideega. Iga uus kirjandusvool vastandab alati vanale, asub selle asemele. Romantismi vastandus üldjoontes nii klassitsismi vormirangusele ja antiigilembusele kui ka valgustuse liigsele mõistuspärasusele. Romantikud läksid tagasi keskaega ja renessanssi ning mõnigi autor seadis endale Shakespearei loomingu. Siiski ei olnud romantism
..". Nõnda kirjeldas üht muusika ajaloo huvitavamat isiksust Beethovenit - kirjanik R. Rolland. Beethoven oli süngevõitu endassetõmbunud vanapoiss, esimene helilooja, kes loobus paruka kandmisest. Vanemas eas kirus ta avalikult keisrit, Viini aadlit ja riiki. Iga teine oleks selliste ütlemiste eest tol ajal kongi heidetud.Beethoven imetles Goethe luulet ja Goethegi soovis Beethoveniga tuttavaks saada, kuid paraku olid need kaks suurvaimu liialt erinevad, et nende vahel oleks võinud sõprus. Beethoven kirjeldab nende kohtumist 1812. aastal nõnda: "Eile kohtasime koduteel tervet keiserlikku perekonda, me nägime neid kaugelt tulevat. Goethe laskis minu käsivarrest lahti, et tee äärde tõmbuda. Mis ma talle ka iganes ütlesin, ei saanud ma teda enam sammugi paigalt. Ma surusin endale kübara pähe ja nööpisin kuue eest kinni ning läksin, käed selja
kindlaksmääratud seaduspärasustesse. Muidugi kogeme, et see looduse mõiste, mida Descartes on välja arendanud, kipub juba tema juures kujunema või virvenduma äärmuslikeks teesideks. Mitte ainult kehalist maailma ei pea ta mehaaniliselt mõistetavaks, vaid ka organilise elu alistab ta sellele mehaanilisele käsitlusele. Descartes tahab väita, et ka orgaanilised kehad on paljad mehhanismid. On selge, et ka Descartes'i juures kohtame ühekülgsusi - kuid need on suurvaimu imetlusväärsete saavutuste ühekülgsused ja piirid. Ka Descartes ei anna oma põhiliselt dualistlikus filosoofias küsimuste lõplikke lahendusi. Seda dualismi kannab õilis teadvus inimvaimu autonoomsusest. See inimvaimu autonoomsus on, kuigi ainult piiratud, väljendus sellele asjaolule, et me osanem Meil on Descartes'is tegu filosoofiga, kes lähtub küll kristliku enda- ja Jumalateadvuse täiskindlusest, kuid kes ometi murrab läbi keskaegse mõtlemise
Opositsiooniliste liitude ja ühingute moodustamine lõi 1810ndate lõpu ja 1820ndate Venemaa atmosfääri. See oli see aeg, mil kaks kirjanduslikku kontseptsiooni võitlesid omavahel. Võis juhtuda, et mõni kirjanik kirjutas mõlema kontseptsiooni vaimus. Konfliktis oli kodanikupoeesia ja kirjandus kui esteetiline fenomen. Puskin kirjutas kõigest. Kirjandus on omaette väärtus. Vene luule arengut määras Byron. Puskin mainis oma luuletuses ,,Merele" kahte geeniust, suurvaimu: Byronit ja Napoleoni. Nemad vormisid mõtteilma. Napoleonil ei olnud enam sama staatust ta saadeti St. Helena saarele vangi. Nüüd muutus Napoleon temaga võidelnud inimeste silmis suurkujuks, kes tõusis madalast kõige kõrgemale tänu oma annetele ja talendile. Tema tegevus määras tegelikult kogu ajastu sündmuste kulgemist. Tol ajal ei suhtutud sõtta kui mingisse veretöösse. Napoleon oli nüüd vabaduse sümbol. Lord Byron tema teoseid loeti ja tõlgiti kogu Euroopas
k.). 377 «See on paradiis ise!» hüüdis Gringoire. Raidkuju poole kummardudes jätkas ta vaimustusega nagu inimene, kes elavaid haruldusi näitab ja seletab: «Kas te ei leia näiteks, et see bareljeef on tehtud haruldase osavuse, maitse ja kannatlikkusega? Vaadake ometi seda sambakest! Kas olete kuskil kapiteelil leidnud nii õrnu, niisuguse armastusega nikerdatud lehti? Vaadake, siin on kolm Jean Maillevini kõrgreljeefi. Nad pole küll selle suurvaimu parimad teosed, siiski näoilme naiivsus ja õrnus, pooside ja riidevoltide rõõmus graatsia, kogu see sõnulseletamatu sulnidus isegi kõigis puudustes teevad need kujukesed õige elavaks ja peeneks, vahest liigagi. Kas te ei leia, et see on ääretult huvitav?» «Muidugi huvitav!» ütles preester. «Kui te veel kabeli sisemust näeksite!» jätkas poeet sõnaohtra innuga. «Igal pool raidkujud! Ja nii palju kui lehti kapsapeas! Apsiid on aga nii jumala meelepärane ja
annaabi.ee 
