teatraalset esinemisviisi ja vormi pole just sageli kasutatud Luulekogud ,,Ma olin Jüri Üdi" (1978) ,,Armastuskirjad" (1975) ,,Käekäik" (1973) ,,Detsember" (1971) ,,Selges eesti keeles" ,,Tänan ja palun" (1983) (1974) Näidisluuletused " Hetk'' ''Väljas lõõmab juuli'' Teadsin, et sina, surmale kalduv, Väljas lõõmab juuli mõistmise sisse püsima jääd. õhus lendab vikat Nii ma suudlesin jalataldu, mis suures südalinnas elab olid külmad. Täiesti jääd. Rubanovitsch Puutudes käsi, jäin nende külge, oma lapsepõlves suudlesin neid ma, habemes hall. ajasin ma ringi Veel oli väljas natuke valge. varajasel ajal Nüüd on pimedus liivade all. kohviveski vänta Täiesti terav, täiesti valus --- käis see fajansist asi
`` See võttis 10 sekundit, ´´ jätkas ta ja kirjutas aja oma põlenud päevikusse. Tegelastest Ma kirjeldan nagu kirjeldas Bert: Torleif Andersson igav flöödimängija. Täiesti mittevajalik isik. Ta on koolis nii tubli ja oskab üldse kõike. Naeruväärne. Louise Beyer üsna ilus ja tore. Ei oska öelda, kas ma talle meeldin. Hanna Blumenberg hobuseplika. Vastik!!! Rut Bolin Torleifi tüdruk. Peaaegu sama igav. Ükskord ma suudlesin teda. Kuid tal on hambad pusereti ja see ei õnnestunud meil kuigi hästi. Josef Damar Pärit Liibanonist. Täitsa tore, kuid liiga vaikne. Ma arvan, et temast saab kunagi diplomaat või midagi taolist. Ma ei tea, miks ma nii arvan. Nicke Danielsson- maailma pikim inimene. Ta algab varvastega nagu kõik teisedki, kuid ei lõpe kunagi. Ta räägib, et oskab natuke kitarri mängida, kuid ma pole seda kunagi kuulnud. See on küll kihvt. Benny Fredriksson nõrk. See on tore
" "Su isal on õigus" ütles missis Maudie. "Laulurästad ei tee midagi halba, nad ainult laulavad meie rõõmuks. Nad ei õgi aedades marju , ei tee pesa viljasalve, ei tee midagi halba, ainult valavad oma südame meile laulus välja. Sellepärast on patt tappa laulurästast." 25.peatükk. Mister B.B Underwood võrdles Tomi surma laululindude mõttetu tapmisega laste ja küttide poolt. 30.peatükk Atticus näis vajavat lohutust. Ma jooksin tema juurde ja kallistasin ning suudlesin teda kõigest väest. "Jah, sir,saan küll,"kinnitasin ma talle. "Mister Tate'il oli õigus" Atticus vabastas end ja vaatas mulle otsa . "Kuidas nii?" "Noh, see oleks ju sama nagu tappa laulurästast, eks ole?" Minu jaoks avardus maailm ehk mille üle pani raamat mõtlema. Mulle meeldis see raamat väga, sest selles oli väga hästi kajastatud inimeste olemust. Vaadates inimesi läbi Jeani (Nirksilma)silmade saavad lugejad aru, et tegelikult on meie ühiskond ju rikutud
- ma nägin sind esimest korda .. ei mõelnud . ma mõtlesin su peale esimest korda .. ma ei mõelnud . ma vaatasin sulle esimest korda silma .. ei öelnud . ma rääkisin sinuga esimest korda .. ma ei öelnud . ma sain sinuga esimest korda isiklikult kokku .. ma ikka veel ei öelnud . ma kallistasin sind esimest korda .. kurat küll , ikka veel ei öelnud . ma hoidsin sul esimest korda käest .. sittagi ütlesin . ma tegin sulle esimest korda põsemusi .. ei öelnud . ma suudlesin sind esimest korda .. sina ütlesid , mina mitte .ma nägin, mõtlesin, vaatasin, rääkisin, kohtasin, kallistasin, hoidsin sul käest, tegin musi, suudlesin viimast korda . kõikidest nendest esimestest kordadest teadsin ma alati , et armastan sind . aga ma kunagi ei öelnud seda sulle . - Kui julgus öelda seda, mida arvan ja soov hoida kinni sellest, mis on minu. Teeb minust ajudeta l*tsi ja pubeka, siis olen ma seda heameelega, sest vähemalt ma tean, mida ma tahan
Ja ma läksin Sind kandes ja me mõlema und. Teispool kivist terrasse keegi muigavat näis. Nagu hiilivaid kasse varje kannul meil käis. Nii me läksime. Kuhu, ei me teadnudki veel. Sõnad lämbusid suhu. Lõhnas vaik ja kaneel. Kuskil kilkasid pantrid. Kuskil lehvis üks tiib. Oli kutse tas kramplik. Järvel tiirles amfiib. Veel üks kiljatus kaikus. Veel üks löök lõikas vett. Siis see haihtus. Jäi vaikus. Jäi puude ballett. Kesk akaatsiasalu tuulde suudlesin Sind. Tõmbles vaiblevas valus Sinu siupäine rind. Viies tippu me pinge, iga sõõm oli lõõm. Nendest jäigi me hinge mingi rahutu rõõm. Jalavõrude vase tummaks aeg teha võis, kuid on ulmadest rase Sinu leek-ihu õis. Jälle kohtume, kohe siis ent hargneb me tee. Laskub kohinal lohe, viib me õndsuse mee. Mina rüüpan, Sa kallad, mina aiman, Sa tead, milleks öö langeb alla, milleks piinad on head. Sööstan põlevail sillul, kannul mõõkade helk.
.. 76 LJUBOV: Aga meie taevaliku armastusega võrreldes, mis on üks suudlus lehtlas? STANKEVITS: (hüppab) Ta rääkis teile! Oo jumal! LJUBOV: Ei! STANKEVITS: Kes siis?... Preester! LJUBOV: Ei! Ei! STANKEVITS: Millest te mulle räägite? LJUBOV: Parun Renne suudles mind lehtlas! STANKEVITS: Oh! Mina suudlesin ka kedagi lehtlas. Aga see oli ebameeldiv. LJUBOV: Mulle oli see ka ebameeldiv. Need on ainult kaks suudlust, Nikolai. STANKEVITS: (paus) Kus? LJUBOV: Lehtlas. (Paus. Jääb mulje, et nad hakkavad kohe suudlema. Stankevits kaotab julguse, istub ja hakkab uuesti klaverit mängima.) DETSEMBER 1836 Belinski tuba on väga väike ruum, millel on üks aken. Suurem ruum auru,
aga et ta tuleb, seda tean ma kindlasti. Kas teie kardate surma? Ütelge päris otsekoheselt, sest niikuinii läheme kauemaks ajaks lahku. Ajab ta teile hirmu peale?" ,,Ei," vastas Indrek. ,,Kas tõesti?" päris Ramilda uskumatult. ,,Tõepoolest,`` kinnitas Indrek. ,,Ta ei tule mul meeldegi." ,,Aga minul tuleb," seletas Ramilda. ,,Mõnikord ma ise tuletan ta meele. Mul oli kord sõbranna -- see oli mu ainuke -- ja tema suri ära. Mina käisin teda surnult vaatamas ja suudlesin teda otsa ette, lugesin enne issameie ja siis suudlesin. Kui ma nüüd tahan surma elavalt meele tuletada, siis mõtlen ma ikka seda suudlust. Et iseennast surnuna mõelda, teen ma nõnda: lähen peegli ette, seisan seal ja vahin iseendale tardunud pilgul näkku; siis sulen silmad, ajan huuled torusse -- sõbrannat suudlesin ma nõnda -- ja suudlen iseend peeglis. Külm peegliklaas toob judinad kehale, niisukesed õudsed ja head, ning ma mõtlen: see külm oli minu enese otsaesine, surnul
Tom, sa ei oleks võnud seda ka siis täsemalt jutustada, kui sa oleksid seda pealt nänud! Ja mis siis? Edasi, Tom.» «Siis sa palvetasid minu eest --näin sind ja kuulsin iga sinu sõa. Ja siis sa heitsid magama ja mul oli sinust nii kahju, et võsin ja kirjutasin süomoorikoorele: «Me ei ole surnud --oleme ainult mererö ovliteks hakanud,» ja panin selle lauale kü unla kõvale. Ja sul oli nii hea näu, kui sa seal magasid, et ma kummardusin ja sind huultele suudlesin.» «Kas tõsti, Tom? Tegid sa seda tõsti? Annan sulle kõk andeks selle eest!» Ja täi Polly kaisutas Tomi nii tormiliselt, et see tundis end kõge sü udlasema kelmina. «See oli ju väa kena, kuigi see oli ainult --unenäu,» üles Sid endale kuuldavalt. 116 «Ole vait, Sid! Inimene teeb unes just sedasama, mida ta teeks äkvel olles. Siin on üs suur milumi õn, mille ma sinu jaoks hoidsin, Tom, kui sind veel peaks leitama. Ja nü ud minge kooli.
nähtus ei olnud ju muud kui eelnenud unenäo järg ja Agnes arvas end ikka veel und nägevat. «Agnes!» kogeles Gabriel värisedes. «Anna andeks, ma olen eksinud.» Nüüd alles ärkas Agnes tõeliselt. Ühe krapsuga kargas ta asemelt üles. Gabriel jäi põlvitama, sasis neiu kätest kinni ja palus: «Anna andeks, anna andeks!» «Mis süüd pean ma andeks andma?» küsis Agnes tumeda häälega. «Ma armastan sind, ma ei suutnud kiusatuse vastu panna, ma suudlesin sind, kui sa uinusid.» 315 Agnese palgeid kattis sügav puna, aga ta silmades säras õnne läige. Ta ei kostnud midagi, vaid pani käed noormehe kaela ümber ja sundis teda üles tõusma. «Mispärast unes?» küsis ta siis pehmest! ja veidi pilklikult. Seekord sulasid nende huuled vastastikuse leppimise tõttu pikas kuumas suuandmises kokku. «Agnes! Agnes!» kordas Gabriel kasvava tuhinaga; peale armsa nime ei olnud tal uimastava õnnetundmuse avaldamiseks esiotsa ühtki sõna käepärast
annaabi.ee 
