polnud müüdud ka ühtegi maali. Üldine kriis saabus 1992. aastal, kui "Lüliti" oli justkui suremas ning Tallinnasse läinud ning tööd meeletult rabav Navitrolla oli läbinud juba mitmeid maali kujunemise etappe, mida saatsid kord õnnestumised, kord ebaõnnestumised. Peagi avastas ta aga, et loomades on midagi sellist, mida ta pidas vajalikuks enda maalil kujutada. Nii juhtus, et näiteks koerad, keda ta erootikaajakirjades järjepanu avatud suudega poseerivate naiste eeskujul hakkas lahtiste suudega joonistama, olid talle väga südamelähedased. 1992. aastal kolis ta Tartusse tagasi ning tema kui kunstniku edu hakkas tasapisi kasvama. Ta korraldas mitmeid väiksemaid näitusi ja ka "Lüliti" sai uue hoo sisse. 1993. aastal oli suur läbimurre - toimus Navitrolla ja Tarmo Roosimöldri näitus Tartu galeriis "Vaal" ning tähelepanu äratas "Lüliti" kui ühing, kuid tunnustust ei leidnud selle tööd, sest loomingult
Üldine kriis saabus 1992. aastal, kui "Lüliti" oli justkui suremas ning Tallinnasse läinud ning tööd meeletult rabav Navitrolla oli läbinud juba mitmeid maali kujunemise etappe, mida saatsid kord õnnestumised, kord ebaõnnestumised. Peagi avastas ta aga, et loomades on midagi sellist, mida ta pidas vajalikuks enda maalil kujutada. Nii juhtus, et näiteks koerad, keda ta erootikaajakirjades järjepanu avatud suudega poseerivate naiste eeskujul hakkas lahtiste suudega joonistama, olid talle väga südamelähedased. 1992. aastal kolis ta Tartusse tagasi ning tema kui kunstniku edu hakkas tasapisi kasvama. Ta korraldas mitmeid väiksemaid näitusi ja performance ja ka "Lüliti" sai uue hoo sisse. 1993. aastal oli suur läbimurre - toimus Navitrolla ja Tarmo Roosimöldri näitus Tartu galeriis "Vaal" ning tähelepanu äratas "Lüliti" kui ühing, kuid tunnustust ei leidnud selle tööd, sest
õppetegevusest juba ammu ära põgeneda. Lapsed plaksutasid laulu ajal kaasa. Järgmise laulu pani ta :“ Laul pistodast“ Õpetaja räägib lastele milline see pistoda välja näeb ja näitab ka sellest pilti. Õpetaja proovib lastele seda laulu õpetada, aga ilmselgelt on see laul lastele ülejõu käiv. Õpetaja räägib veel ka talismanidest. Veel ühe korra pani muusikaõpetaja laulu „Ühel seikleval priiuserüütlil“. Laulsin ise ka kaasa. Mispeale lapsed vaatasid mind ammuli suudega. Nad vist pole varem mind laulmas näinud. Õppetegevuse lõpus lasi õpetaja plaadi pealt ka „Puuhaldja hällilaulu“ Analüüs: Ilmselgelt ei olnud õpetaja seda õppetegevust läbi mõelnud. Terve õppetegevuse ajal lasi ta laule vaid CD plaadi pealt. Mitte kordagi lapsed ei laulnud klaveri saatel. Õpetaja ilmselgelt ei arvestanud laste vanusega. Need laulud on ikkagi laste jaoks väga keerulised. Lapsed ei suutnud õppetegevuses olla
tahangi," ütleb Eneken. ,,Vaatlen inglikest juba tund ja teine ning see jääb mulle mälestuseks päevast, mil kohtusime Ingelandis." Ekke üheks tugevaks küljeks oli näitlemine. Kui ta Ingelandis olles lendlehest luges teadet, et rahvamajas on tulemas etendus, otsustas poiss seda kindlasti vaatama minna. Kuid kohale jõudes ei pakkunud temale etendus absoluutselt huvi, talle pakkus huvi pigem lavatagune elu: tülpind inimesed värvitud nägudega, kititud ninadega ja haigutavate suudega istuvad igaüks oma nurgas, oodates kannatlikult lavale astumise korda. Kui Ekkel paluti end tutvustada, peeti tema nime väga lavaliseks. Kõik arvasid, et Ekke ongi näitleja, kuna tema nägu oli ilmekas ning käitumine nii sundimatu ja lihtne. Nad kõik rippusid poisi kaelas ja küsisid temalt, et kas ta ei suvatseks siirduda elukutselisena lavale, Riigiteatrisse. Põhimõtteliselt oli see kui kutse Ekkele.
147 vesperit või angelust helistamas. Öösel nähti tihti õudset kuju mööda nõrka pitsilist balustraadi torni tipus apsiidi kohal liikuvat: see oli jälle Jumalaema kiriku küürakas. Niisugusel korral olevat kirik, nagu eided jutustasid, muutunud fantastiliseks, üleloomulikuks, jubedaks: siin-seal avanenud kujude silmad ja suud, kuuldud haukuvaid kivist koeri, sisisevaid kivist madusid ja lohesid, kes ööd kui päeva sirgunud kaeltega ja avatud suudega katedraali valvavad. Jõuluööl aga, kui suur kell väsimusest korisedes usklikke kesköömissale kutsus, oli süngel fassaadil niisugune ilme, nagu oleks suur portaal rahvast endasse neelanud, rosett aga suure silmana neid vaadelnud. Kõige selle põhjuseks oli Quasimodo. Egiptuses oleks teda selle templi jumaluseks peetud; keskajal deemoniks arvatud, oli ta tõeliselt kiriku hing. Ses mõttes on nüüd Jumalaema kirik neile, kes teavad, et siin kord Quasimodo on elanud, tühi, elutu, surnud
annaabi.ee 
