Survetöötlus T5 moodle test (0)

Muinasusund kui  muistsete eestlaste elu- ja mõtteviisi  peegeldus !
Inimkond  on aegade algusest peale millessegi või kellessegi uskunud. Eestlaste muinasusund
e.   animism   on  looduseusk   mis   oli   valdav   usulaad   kõikjal   Euroopas   enne   ristiusustamist.
Usund  väljendas  austust  inimese ja looduse vahelise  harmoonia  säilitamise vastu, oluline osa
oli hingedel, väel ja esivanematekultusel. Kogu usk oli valdavalt suhtestatud loodusega ning
elus ja eluta loodust peeti hingestatuks.
Selle perioodi kohta on kahjuks väga vähe andmeid säilinud ning väga palju infot põhineb
oletustel   ja   eeldustel,   väheste   arheoloogiliste   leidude   põhjal   ning   rahvuspärimusel.   Eesti
inimene on muinasajal olnud väga looduslähedane ning nende usk oli pigem elulaad kui
mõne kindla jumala  kummardamine .
Vägi  usuti  olevat kõikjal ja kõiges, ravitsejatel ja pealikel usuti olevat suurem vägi ning
tähtsad    rituaalid    ja   ravitsemised   viidi   alati   läbi   suure   väega   inimeste   poolt,   väestatud
paikades.  Allikavesi  usuti olevat raviva toimega ning  allikaid  peeti pühapaikadeks.
Uskumus oli pigem igapäevatoimetuste vältimatu ja loomulik osa ning praktiline.  Kalale  või
jahile minnes paluti kõrgematelt jõududelt rikkalikku saaki, saagist ohverdati mingi osa tagasi
loodusele või jumalatele tänutäheks. Vilja külvamisel paluti jumalatelt hea saak anda ning
paluti soosivat ilma. 
Surnuid austati, eriti neid, kes olid eluajal  autoritaarsed , suure väega inimesed, pealikud,
peremehed ,   ravitsejad.   Peeti   mitmesuguseid   rituaale   surnu   matmisel   ning   on   tõestatud
rituaalide pidamist ka surnu jäänustega. On avastatud skalpeerimisi, suurte luude: sääre- ja
randmeluude eraldamist laibast ning nendega  arvatavalt  on toime pandud erinevaid rituaale
ning usuti nendelt esemetelt ülekanduvat väge. Usuti, et surm ei ole hinge lõpp vaid surnu
hing võib minna mõne looma või eseme sisse ning naasta. Surnud maeti hiitesse ning peeti
hingedepäeva, kus arvati hinged kodu külastama tulevat.
Muinaseestlane tundis suurt aukartust metsa ja veekogu ees, mis kangastusid pigem ohtlike ja
surmatoovate paikadena. Vesi arvati olevat  peegel  teispoolsusesse.
Muinasajal loodi ka  rahvakalender , mille tähtpäevad on säilinud kuni tänapäevani, kuigi neid
enam nii tähtsaks ei peeta ning toimetusi nende järgi ei kohandata. Usutakse siiani, et sõnal
on jõud nagu ka muinasajal ning siiani peetakse hingedepäeva, et meenutada lahkunuid, nagu
seda   tegid   meie    esivanemad .   Korjatakse   ravimtaimi,   kuna   juba   muinasajal   usuti   nende
ravivasse   toimesse   jne.   Eestlane   säilitas   vaatamata   ristiusustamisele   siiski   ka   muinasusu,
kuigi   Kristuse   uskumise   kohustuse   kõrval   ei   säilinud   Kristusele    eelnenud    jumalad   ja
ohverdamine, säilis siiski eestlase looduslähedus ning usk selle väesse.