Mahleri lesk teadis, et tolle viimased sõnad olid olnud kallis väike Mozart. Mahler maeti tema soovil tema tütre kõrvale Grinzigi kalmistule Viini lähistel. Tema viimast soovi täites maeti Gustav vaikuses, hauakivile kirjutati vaid nimi "Gustav Mahler" ning lihtne juugenti stiilis monument. Mahleri hea sõber Bruno Walter kirjendas matuseid: "Matuse päeval oli suur torm , mistõttu oli matuseid peaaegu võimatu alustada. Tohutu rahvahulk, surm vaikus, millele järgnes surnuvanker ning hetkel mil kirst alla lasti murdis päike läbi pilvede". Tähtsamad teosed · 1880. aastal- kantaat "Das klagende Lied" · 1884. aastal- laulutsükkel "Lieder eines fahrenden Gesellen" · 1888. aastal- "Sümfoonia nr 1" · 1894. aastal- "Sümfoonia nr 2" · 1896. aastal- "Sümfoonia nr 3" · 1900. aastal- "Sümfoonia nr 4" · 1902. aastal- "Sümfoonia nr 5" · 1902. aastal- laulutsükkel "Rückert Lieder" · 1904. aastal- "Sümfoonia nr 6" · 1905
tema ravimiseks. Paranemist polnud aga näha ja ta viidi tagasi Viini, kus ta suri nakkusesse 18. mail 1911. aastal. Mahler maeti tema soovil tema tütre kõrvale Grinzigi kalmistule Viini lähistel. Tema viimast soovi täites maeti Gustav vaikuses, hauakivile kirjutati vaid nimi “Gustav Mahler”. Mahleri hea sõber Bruno Walter kirjeldas matuseid nõnda: ”Matusepäeval oli õues suur torm, mistõttu oli matuseid peaaegu võimatu alustada. Tohutu rahvahulk, surmvaikus, millele järgnes surnuvanker ning hetkel mil kirst alla lasti, murdis päike läbi pilvede”. Richard Strauss (1864-1949) R.Strauss sündis Lõuna- Saksamaal Münchenis tuntud metsasarvemängija perekonnas. Ta oli saksa helilooja ja dirigent, kes kirjutas peamiselt hilisromantismi-aegset muusikat. Teda tuntakse peamiselt sümfooniliste poeemide ja ooperite kaudu. Richard Straussi isa oli Franz Strauss, kes oli esimetsasarvemängija Müncheni Õukonnaorkestris. Ema Josephine pärines Müncheni ühest
· Trianoni tuleb paaz, kiri käes, et kuningannat Versailles'sse tagasi kutsuda. · Kogu see revolutsioon pole muud kui üks pidev hirm. · Kuningas oma otsustamatuses ei anna lahkumiseks märku, kuigi naistearmee on Versailles' poole teel. · Koos Pariisi saadiku doktor Guillotin'iga külastab giljotiin esimest korda õukonda. · Lafayette lubab kuninga julgeoleku eest valvata, kuningas teatab, et ei kavatse Rahvuskogust eemalduda. Monarhia surnuvanker · Naiste ja naisteks riietatud meeste rügemendid tormavad keset ööd kuninganna eluruumide poole. · Rahvas nõuab kuninga pöördumist Pariisi. · Kui kuningas on palkonile astunud, nõuab rahvas ka kuninganna ilmumist. Ta näitab end, kuid ta ei paindu. · Kuninglik perekond lahkub igaveseks Versailles'st, et kolida Tuileries'sse, kus 150 aastat pole õukond elanud. Järelemõtlemine
Ilmalikel matustel algas tseremoonia matusetalituse korraldaja hüvastijätukõnega, mis vaheldus muusikaga. Parteisse kuulunud inimestele, tuntumatele isikutele ja neile, kelle ärasaatmine toimus töökohtadest, korraldati auvalve (Järve 2007:21). Eesti vanade tavade järgi sõitsid kõige eest kaks meest, kes istusid kirstul, 19. sajandist kehtestatud kirikliku keelu tõttu jäi surnusõitjaks vaid üks inimene. Kirst asetati vankrile nii, et sõites oleksid lahkunu jalad eespool. Surnuvanker pidi sõitma matuserongis kõige ees. Leinarong tegi peatuse tee ääres asuvas metsatukas, kus söödi-joodi. Kohati, eriti Lõuna-Eestis, lõigati teeäärse puu sisse rist võimaliku kodukäimise tõrjeks. (Torp-Kõivupuu 2003: 107). Vana vene matuserong oli järgmine: tuttavad, sõbrad, sugulased kandsid kirstu, teised kohalviibijad hoidsid kätel küünlaid ning laulsid. Matuserong peatus palvetamiseks teel seisvate
veega; seejärel hõõrus ta teda käterätikuga, mis oli kare nagu viil, ja tõi ta niiviisi jälle meelemärkusele; siis mässis ta tema märga linasse ja pani tekkide alla, kus ta pidi lamama niikaua, k u n i ta oma hinge puhtaks higistas ja «selle kollaeed plekid läbi pooride välja tulid», nagu Tom ütles. Kuid kõigest sellest hoolimata muutus poiss ikka kurvameelsemaks, kahvatumaks ja rusutumaks. Tädi võttis abiks kuumad vannid, dusid ja uhtumised. Poiss jäi endiselt süngeks nagu surnuvanker. Tädi lisas vesiravile kerge kaerajahudieedi ja rakuplaastrid. Ta arvestas poisi vastuvõtuvõimet nagu kruusi mahutavust ja täitis ta iga päev sarlataansete kõikeravivate arstimitega. Tom oli muutunud selle aja peale tagakiusamise suhtes ükskõikseks. See n ä h t u s t ä i t i s vana daami südame masendusega. See ükskõiksus tuli iga hinna eest hävitada. Ta kuulis sellal esmakordselt «valuvaigistajast». Otsekohe telüs ta seda hea hulga. Ta maitses seda ja
«Nüüd olen ma kadunud.» Ja ta järgnes masinlikult ning vastupanuta valvuritele, kes olid talle järele tulnud. Ta läks tagasi läbi sama koridori, mille kaudu ta oli siia saabunud, keeras üle õue ja läks läbi veel ühest ehitusest. Lõpuks nägi ta eesõue väravas neljast ratsa-valvurist ümbritsetud tõlda. Ta lükati sinna sisse, politseinik asus tema lähedale, tollauks keerati nende järel lukku ja mõlemad leidsid end veerevas vangikongis. Tõld hakkas liikuma, aeglaselt nagu surnuvanker. Läbi lukustatud võre nägi vang ainult maju ja sillutist. Tõelise pariislasena tundis aga Bonacieux nurgakivide, siltide ja 152 laternate järgi ära iga tänava. Silmapilgul, kui nad jõudsid Saint-Pauli -- kohta, kus hukati Bastille' surmamõistetuid, pidi Bonacieux peaaegu minestama ja lõi kaks korda risti ette. Ta arvas, et tõld peatub. Aga siiski sõitis tõld sealt mööda. Veidi hiljem haaras teda veel kord õudne hirm, nimelt siis, kui nad sõitsid mööda
annaabi.ee 
