Poseidon oli merede valitseja, tema oli üldises tunnustuses peajumalast järgmine. Tal oli hiilgav palee keset merd, aga sagedamini oli teda näha Olümposel. Eriti austati teda selle eest, et ta kinkis inimesele hobuse ja muude teenete eest. Sageli kujutati teda kolmhark käes: sellega võis ta väristada ja raputada, mida iganes soovis. Teda võrreldi sõnni ja hobusega. Hades sai liisu teel endale allilma ja surnute valitsemise. Väga harva lahkus ta oma surnuteriigist. Ta oli kardetud, aga mitte õel ega ebaõiglane jumal. Ta oli surmajumal, mitte surm ise. Oma abikaasa Persephone'i röövis ta maa pealt. Persephone oli Zeusi ja maajumalanna Demeteri tütar, kelle Hades ära röövis ning allmaailma kuningannaks tegi. Ta oli surmajumalanna. Siis tegi Zeus nii, et ta pidi kuus kuud allmaailmas olema ja siis jälle maa peale minema ning nii kogu aeg. Iga kord kui Persepone maa peale tuli, oli Dementer väga rõõmus ja maa peal oli suvi. Kui ta aga
sügavasse metsa ning astus maopessa ja läsk surnuteriiki Hadese juurde. Orpheus ei suutnud ilma kallimata elada ning otsustas surnuteriiki minna, mis asus Styxi jõe kaldal. Kaldal ootas noormees ülevedajat, kelle kaudu pääses Orpheus Hadese juurde jutule, kus noormees palus Hadest, et ta Eurydike tagasi ellutooks ja maa peale viiks. Hades oli nõus Orpheuse sooviga, aga et saada neiu tagasi, pidi Orpheus kõndima surnuteriigist tagasi vaatamata maa peale välja, vastasel juhul kaotab ta Eurydike igaveseks, aga Orpheus ei olnud kindel selles ja just enne koopast väljumist ta vaatas tagasi ning kaotas neiu igaveseks. Heraklese neljas vägitegu " Herakles vabastab maa Erymanthose kuldist ". Nii suvel kui sügisel, mil põldudel valmivad juurviljad ja vili, vaatasid Eymanthose mäe kõrval elavad talunikud hommikuti oma põlde ja leidsid alati hirsma laastamistöö jälgi - maa oli üles songitud,
tegelikult oli surnud, ta ütles, et surnud oli üks naine tema kodakondsetest. Admetos pidi matustele minema, ning Herakles jäi üksi majja einestama. Admetose sulane oleks peaaegu välja lobisenud, et tegelikult oli surnud naine, kuid kui sai aru, et Herakles ei tea asjast midagi, siis hoidis suud kinni. Lõpuks ütles sulane välja, et surnud oli Alkestis. Heraklesel hakkasid süümepiinad, et ta oli nii rõõmus ja mõistmatu olnud. Siis tuli ta mõttele, et toob Alkestise surnuteriigist tagasi. Kui Admetos koju tagasi jõudis, siis oli juba naine kodus ning esialgu arvas ta, et tegemist oli viirastusega. Lõpuks Herakles seletas, et ta võitles Surmaga ja siis Admetos uskus. Pärast seda Ompha juurest vabanemist asus ta kohe karistama kuningas Eurytost, sest Zeus oli teda ennast karistanud Eurytose poja tapmise pärast. Herakles kogus väe, vallutas Eurytose linna ja surmas kuninga. Enne kui Herakles linna lõplikult hävitas, saatis ta koju
koguni mõne esemena (näit. lõngakerana) ja puudutab surmalemääratuid. Surmgi võtab iseseisva vaimu näo. Surm tuleb inimese juurde, kõnetab teda nimepidi. Praeguselgi ajal nimetatakse, kujutletakse surma vahel vikatimehena, kellel on olnud ka nimed: Liiva Annus, Mulla Madis, Kalmu Kaarel, Toone Toomas, Kabeli Andrus. Setud võrdlevad tänini surma metsavahi ja puuraiujaga. Elu pärast surma Meil on üsna arenemata kujutelmad mingist surnuteriigist või teisest ilmast, ammugi ei saa rääkida paradiisist ja põrgust. Puudub ka surnuteilma valitsev jumalus. Surnu on jätkanud oma elu lihtsalt uues kodus hauas, hiies, kalmistul, seal kuhu ta maeti või kus ta hukkus, kuhu ta laip jäi. Hiiepuud, hiiekivid ja hiieallikad on kohad, mis surnutega seotud, milledesse siirduvad surnute hinged ja mis saavad seega erilist jõudu. Hiiepuud on lihtsalt matusepaiga hingepuud, hiiekivid on kalmekivid,
Teised loojajumalused (taevas ja maa) on An ja Ki. 21. Iseloomusta sumerite arusaamu teispoolsusest ja nimeta teist ilma valitsevaid sumeri jumalusi. Allilm oli väga sünge ja masendav koht, kus inimesed piinlsesid ja jõid mudast vett. Allilm kandis sumeri keeles nimetust KUR, mis tähendas allilma, maad, mägesid, ida, idatuult. Sinna Kur'I on võimalik minna ka enne füüsilist surma, lihtsalt sisenedes allilma mingi maapinnal oleva avause kaudu. Surnuteriigist pole võimalik tagasi tulla isegi surnuteriiki sattunud jumalad ei saanud enam tagasi pöörduda. Üsna pessimistlik ettekujutus allilmast: hirmus ja kole koht, hästi elasid vaid maa peal edu saavutanud valitsejad jm tähtsad isikud. Tihtipeale sõltus surnu heaolu tema järeltulijate poolt allilmale toodud ohvriandidest ja palvetest. (Ergo loenguslaididel on märgitud, et lisaks Kur'ile oli allmaailm ka ABZU) *An taeva jumal
annaabi.ee 
