Olla või mitte olla see on küsimus. Mis oleks üllam vaimus taluda Kõik nooled, mida vali saatus paiskab, Või, tõstes relvad hädamere vastu, Vaev lõpetada? Surra, magada Muud midagi, sest nõnda uinudes Kaoks hingepiin ja kõik need tuhat häiret, Mis meie liha pärib looduselt. See oleks lõpetus, mis hardasti On ihaldatav: surra, magada! Jah, magada... Võib-olla undki näha? Siin ongi konks. Sest see, mis unenäod Meil võivad tulla selles surmaunes, Kui maise möllu puntrast pääseme, - See paneb kõhklema; siin peitub põhjus, Miks viletsusel iga on nii pikk.
muud midagi, sest nõnda uinudes kaoks hingepiin ja kõik need tuhat x-i väärtust, mida matemaatika tunnis leida tuleb. See oleks lõpetus, mis hardasti on ihaldatav: Tundi mitte minna , magada! Jah, magada... Võib-olla undki näha? Siin ongi konks. Sest see, mis unenäod meil võivad tulla selles surmaunes, kui poola aksendiga matemaatika õpetajast pääseme, - see paneb kõhklema; siin peitub põhjus, miks viletsusel iga on nii pikk: kes taluks Grzegorzi ühtesi ja kahtesi, poolaaksenti, või seda, kuidas Mizera ütleb: „see on põhikool“, või lihtsalt, „lihtne“, kui ennast igaveseks vabastada
Olla või mitte olla see on küsimus. Mis oleks üllam vaimus taluda kõik nooled, mida vali saatus paiskab, või, tõstes relvad hädamere vastu, vaev lõpetada? Surra, magada muud midagi, sest nõnda uinudes kaoks hingepiin ja kõik need tuhat häiret, mis meie liha pärib looduselt. See oleks lõpetus, mis hardasti on ihaldatav: surra, magada! Jah magada... Võib-olla undki näha? Siin ongi konks. Sest see, mis unenäod meil võivad tulla selles surmaunes, kui maise möllu puntrast pääseme, - see paneb kõhklema; siin peitub põhjus, miks viletsusel iga on nii pikk: kes taluks aja piitsutust ja torkeid, rõhuja kalkust, kõrgi solvamisi, põlatud armu piinu, kohtu aeglust ja võimu jultumust, ning jalahoope, mis malbe teenekus saab väärituilt, kui ennast igaveseks vabastada võiks palja pussiga? Kes koormat kannaks ja higistaks ning oigaks elu vaevus, kui kartus millegi ees pärast surma sel uurimata maal, kust ükski rändur
relvad hädamere vastu, vaev lõpetada?" väljendab selgelt dilemmat, mis oli peategelasel. Surres ei peaks Taanimaa prints taluma seda hingepiina, mis vaevas ta südant ja nii pääseks ka kõikidest muudest probleemidest, mida elu toob. See valik tundus väga ahvatlev, kuna oli lihtne väljapääs sellest keerulisest elust: "See oleks lõpetus, mis hardasti on ihaldatav: surra, magada!" Surm on hirmuäratav, nagu Hamlet ütles: "Sest see, mis unenäod meil võivad tulla selles surmaunes, kui maise möllu puntrast pääeseme, - see paneb kõhklema." Keegi ei tea, mis juhtub pärast seda, kui süda lakkab igaveseks löömast. "Siin peitub põhjus, miks viletsusel iga on nii pikk:" on harjutud selle reaalsusega, millega seistakse iga päev silmitsi. Ei tasu loobuda elust probleemide pärast, mis ajapikku unustatakse. "Kes koormat kannaks ja higistaks ning oigaks elu vaevus, kui kartus millegi ees pärast surma sel uurimata maal, kus ükski rändur ei tule tagasi rabaks
tõstes relvad hädamere vastu... POEG: (Äkiliselt) Vaev lõpetada? Surra, magada... ÕDE: (Targutavalt)Muud midagi, sest nõnda uinudes kaoks hingepiin ja kõik need tuhat häiret, mis meie liha pärib looduselt. EMA: (Mõttlikult) See oleks lõpetus, mis hardasti on ihaldatav. POEG: Surra, magada! Jah, magada...Võib-olla undki näha? VANAEMA: (Osutab oma ninale) Siin ongi konks! ISA: (Vaatab järjest kõigile otsa) Sest see, mis unenäod meil võivad tulla selles surmaunes, kui maise mõllu puntrast pääseme. EMA: See paneb kõhklema, siin peitub põhjus, miks viletsusel iga on nii pikk. ISA: Kes taluks aja piitsutust ja torkeid? ÕDE: Rõhuja kalkust, kõrgi solvamisi. POEG: (Ohkab sügavalt sisse ning lausub raskelt) Põlatud armupiinu... VANAEMA: (Agressiivselt) Kohtu aeglust ja võimu jultumust ning jalahoop, mis malbe teenekust saab väärituilt. EMA: Kui ennast igaveseks vabastada võiks palja pussiga?
The heartache, and the thousand natural shocks Südamevalu, tuhat loomulikku vapustust, That flesh is heir to. 'Tis a consummation Millele inimliha pärijaks on, see on teostus, Devoutly to be wished. To die, to sleep-- Mida hardalt soovida. Surra, magada; To sleep--perchance to dream: ay, there's the rub, Magada : ehk isegi und näha : selles see vastus seisnebki. For in that sleep of death what dreams may come Sest selles surmaunes, unenäod, mis võivad tulla When we have shuffled off this mortal coil, Kui me oleme endilt maha raputanud selle sureliku askelduste puntra Must give us pause. There's the respect Peavad meile puhkust andma. Seal on hirm That makes calamity of so long life. Mis teeb õnnetuse sellest pikast elust For who would bear the whips and scorns of Kuna kes taluks aja piitsutusi ja põlgust, time,
mis meie liha pärib looduselt. millegi ees pärast surma sel See oleks lõpetus, mis hardasti uurimata maal, kust ükski rändur ei on ihaldatav: surra, magada! Jah, magada... Võib-olla undki näha? tule tagasi, -ei rabaks tahet, mis Siin ongi konks. Sest see, mis unenäod pigem talub tuntud halbusi, kui pageb meil võivad tulla selles surmaunes, kui teiste, tundmatute juurde? maise möllu puntrast pääseme, Nii kaalutlus teeb pelgureiks meid see paneb kõhklema; siin peitub põhjus, kõiki miks viletsusel iga on nii pikk: ja südiduse loomulikust jumest kes taluks aja piitsutust ja torkeid, saab nukra mõtte põdur kahvatus rõhuja kalkust, kõrgi solvamisi, ning lennukad ja tähtsad ettevõtted teelt targutuste tõttu kalduvad
Olla või mitte olla see on küsimus. Mis oleks üllam vaimus taluda kõik nooled, mida vali saatus paiskab, või, tõstes relvad hädamere vastu, vaev lõpetada? Surra, magada muud midagi, sest nõnda uinudes kaoks hingepiin ja kõik need tuhat häiret, mis meie liha pärib looduselt. See oleks lõpetus, mis hardasti on ihaldatav: surra, magada! Jah magada... Võibolla undki näha? Siin ongi konks. Sest see, mis unenäod meil võivad tulla selles surmaunes, kui maise möllu puntrast pääseme, - see paneb kõhklema; siin peitub põhjus, miks viletsusel iga on nii pikk: kes taluks aja piitsutust ja torkeid, rõhuja kalkust, kõrgi solvamisi, põlatud armu piinu, kohtu aeglust ja võimu jultumust, ning jalahoope, mis malbe teenekus saab väärituilt, kui ennast igaveseks vabastada võiks palja pussiga? Kes koormat kannaks ja higistaks ning oigaks elu vaevus, kui kartus millegi ees pärast surma sel uurimata maal, kust ükski rändur
2. Hamleti monoloog Olla või mitte olla see on küsimus. Mis oleks üllam vaimus taluda kõik nooled, mida vali saatus paiskab, või, tõstes relvad hädamere vastu, vaev lõpetada? Surra, magada - muud midagi, sest nõnda uinudes kaoks hingepiin ja kõik need tuhat häiret, mis meie liha pärib looduselt. See oleks lõpetus, mis hardasti on ihaldatav: surra, magada! Jah, magada... Võib-olla undki näha? Siin ongi konks. Sest see, mis unenäod meil võivad tulla selles surmaunes, kui maise möllu puntrast pääseme, - see paneb kõhklema; siin peitub põhjus, miks viletsusel iga on nii pikk: kes taluks aja piitsutust ja torkeid, rõhuja kalkust, kõrgi solvamisi, põlatud armu piinu, kohtu aeglust ja võimu jultumust, ning jalahoope, mis malbe teenekus saab väärituilt, kui end igaveseks vabastada võiks palja pussiga? Kes koormat kannaks, ja higistaks ja ohkaks elu vaevus, kui kartus millegi ees pärast surma - sel uurimata maal, kust ükski rändur
annaabi.ee 
