kasutusviis on tugev või nõrk. Nende tugevus seisneb süntaksis ehk oleneb artiklist. Definiitne(the happy man) ja umbmäärane (a happy man). Omadussõnadel on võrdlusaste: lång, längre, längst, kusjuures keskvõrde moodustamisel kasutatakse tihti umlauti. Omadussõnade tugevust näeb tänapäeval skandinaavia keeltes: rootsi keeles en god vän a good friend ja min goda vän my good friend. Supletiivsus – e. Tüveasendus kui ühel sõnaparadigmal on erinevad juured. Supletiivsed verbid on näiteks be was were been/ sum esse fui/ sein war gewesen. been ’olema’ ja go went gone ’minema’ Verbi go puhul esineb teine tüvi vormis went. Huvitav on märkida, et went on ebareeglipärane nõrk minevikuvorm verbist wend, mis esineb väljendis wend one’s way. Verb be aga on ebaharilik selle poolest, et selle verbi paradigmas esineb neli erinevat juurt (American Heritage Dictionary of the English Language on CD-ROM): 1) vormide be ja been aluseks on indoeuroopa bheu-
kasutusviis on tugev või nõrk. Nende tugevus seisneb süntaksis ehk oleneb artiklist. Definiitne(the happy man) ja umbmäärane (a happy man). Omadussõnadel on võrdlusaste: blind, blinder, blindest. Omadussõnade tugevust näeb tänapäeval skandinaavia keeltes: rootsi keeles en god rän a good friend ja min goda rän my good friend. supletiivsus e. Tüveasendus kui ühel sõnaparadigmal on erinevad juured. Inglise keeles on supletiivsed verbid näiteks be was were been 'olema' ja go went gone 'minema' Verbi go puhul esineb teine tüvi vormis went. Huvitav on märkida, et went on ebareeglipärane nõrk minevikuvorm verbist wend, mis esineb väljendis wend one's way. Verb be aga on ebaharilik selle poolest, et selle verbi paradigmas esineb neli erinevat juurt (American Heritage Dictionary of the English Language on CD-ROM): 1) vormide be ja been aluseks on indoeuroopa bheu- 2) vormide is ja am aluseks on indoeuroopa es-
Tegusõnad jagunevad tugevateks ja nõrkadeks. Minevikuolevikuverbid paistavad silma sellega, et neil on nii nõrkade kui tugevate tegusõnade tunnused. Suur osa neist on modaalverbid. Oleviku ajad moodustatakse ablauti abil ja mineviku vormid dentaali abil. tegevusnimed (infinitiiv) on 0 astmes – lisatakse u. omadussõnade tugev ja nõrk käänamisviis supletiivsus On nähtus kus ühe mõiste paradigmas ehk vormide kogus esineb mitu tüve. go-went-gone. Inglise keeles on supletiivsed be/been, was/were, are ja kõik on pärit mingist erinevast indoeuroopa tüvest. teine häälikunihe Teine häälikunihe toimus ülemsaksa keeles kuskil 5-7 sajandil. Tekitas sulghäälikutele veel lisamuutusi. 1) Helitud klusiilid -> frikatiivid k-h, p-f, t-ss. Seega brikan-break->brechen. slepan-sleep- >schlafen. itan-eat->essen. 2) Helitud klusiilid -> afrikaadid p->pf, t->ts (k->kh toimus ainult mõnes murdes). Seega piper-pepper->Pfeffer. twai-two->zwei, hairto-heart->Herz.
on vähem kui tähendusi, on fusiivne keel. Võib nimetada ka keeletüüpide kontiinuumiks, mille üks ots on ideaalses aglutineerivas keeletüübis ja teine ideaalses fusioonikeeles. Keeled on aglutineerivad siis, kui esinevad morfeemid, on lihtsasti määratletavad. Vastand: keel on fusioonikeel, kui morfeemipiire on raske määratleda, kuid fusioonikeeled kasutavad nt abisõnu. Absoluutset fusiooni ja aglutineerivat keelt pole olemas. Sel juhul oleksid kõik keele morfeemid supletiivsed (nende vahel puuduks vormiline sarnasus ja neid seoks teistega ainult tähendus). 18. Peasõna ja laiendi markeerimine Morfoloogilised ühendused moodustajate vahel. Miks neid on vaja siduda omavahel? Kui laiendi morfoloogiline markeerimine on määratletud peasõna poolt, kuid ta ei mõjuta peasõna semantilisi ja grammatilisi tunnuseid, siis on see rektsioon = alistusseos, kus põhisõna määrab laiendi vormi (tavaliselt mõeldakse verbi esitatavat nõudmist nominaalliikmele)
või puudumise poolest. kolle : `kolde Vältevahetuse korral muutub ainult sõna välde. `kapp : kapi Nõrgenev ja tugevnev astmevaheldus. Milliseid vorme võrreldes määratakse a) käändsõnade ja b) pöördsõnade astmevaheldus või selle puudumine? 18. Lõpuvaheldus. Definitsioon ja iseloomustus. Tüviallomorfide jagunemine lõpu- vahelduse seisukohalt: lähtetüved, muutetüved ja lühenenud tüved. Lõpumuutuste tüübid. Supletiivsed tüved. Lõpuvaheldus on lõpufoneemide poolest erinevate tüvekujude vaheldumine sõna vormides. Lõpuvahelduse seisukohalt jagunevad tüviallomorfid lähtetüveks, muutetüveks ja lühenenud muutetüveks. Lähtetüvi (L) on tüvevariant, mis esineb lõpuvaheldusliku sõna algvormis. Muutetüvi (M) on tüvevariant, mis esineb lõpuvaheldusliku sõna mõnes muus vormis. Tavaliselt ongi lõpuvahelduslikel sõnadel kaks tüvevarianti, nt habe (L) :
annaabi.ee 
