lähevad täpselt läbi üksteise ja mõlemal on piisav impulss, et mitte ühineda kokkupõrke tulemusena võivad tekkida uued tähed Galaktika nähtavas universumis on arvatavasti rohkem kui 170 miljardit galaktikat enamik neist on diameetriga 1000 – 100 000 parsekit ja need asuvad üksteisest miljonite parsekite kaugusel suurem osa galaktikatest on grupeerunud parvedesse, parved ise aga moodustavad superparvi Kasutatud lingid http:// www.teaduskool.ut.ee/sites/default/files /teaduskool/oppetoo/oppematerjal_astrono omia_galaktikad.pdf http:// www.rak.edu.ee/opiobjektid/universum/ga laktikad.html http://www.delfi.ee/teemalehed/galaktika Tänan tähelepanu eest!
gravitatsioonile. Sellised galaktikate omavahelised kokkupuuted võivad lõppeda galaktikate ühinemisega. Nähtavas universumis on arvatavasti rohkem kui 170 miljardit galaktikat. Enamik neist on oma diameetrilt 1000100 000 parsekit(3.26 valgusaastat) ning asuvad üksteisest miljonite parsekite kaugusel. Galaktikatevaheline ruum on väga hõre, selle tihedus on vähem kui 1 aatom kuupmeetris. Suurem osa galaktikatest on grupeerunud parvedesse, parved ise, aga moodustavad superparvi. Tume aine on meile veel väga kehvasti arusaadav, kuigi ollakse kindlad, et see moodustab umbes 90% galaktikate massist. Vaatlusandmete põhjal võib järeldada, et enamiku, kui isegi mitte kõigi, galaktikate keskmes asub supermassiivne must auk. Selline objekt asub ka meie Linnutee keskmes. Linnuteele viidates kirjutatakse sõna Galaktika suure algustähega, muudel juhtudel mitte. Esimene, kes üritas kirjeldada galaktika kuju ja Päikese asukohta selles oli William Herschel 1785. aastal
peegelteleskoope ning avastas 18. sajandi lõpul taevas terve udukogude maailma. Herschel märkas ka, et enamik udukogusid on koondunud Neitsi tähtkuju piirkonda. See oli esimene tähelepanek, et galaktikad ei ole jaotunud ühtaselt vaid koonduvad parvedesse. Herscheli ajal ei teatud veel muidugi midagi udukogude loomusest. Galaktikad ei ole jaotunud ruumis ühtlaselt, vaid moodustavad erineva rikkusega süsteeme: galaktikapaare, gruppe, parvi ning superparvi. Galaktikagrupid ja -parved on tekkinud Universumi arengu käigus gravitatsioonilise kuhjumise teel. Galaktikaparved, mis sisaldavad tuhandeid galaktikaid, ongi kõige suuremad gravitatsiooniliselt seotud süsteemid Universumis. Superparved, veelgi suuremad süsteemid, ei ole enam gravitatsioonilise kuhjumise teel tekkinud, vaid kajastavad Universumi ehitust selle varasel perioodil. Seal, kus on galaktikaid palju tihedalt koos, galaktikaparvedes, on enamik galaktikaid elliptilised (vt
Sellised galaktikate omavahelised kokkupuuted võivad lõppeda galaktikate ühinemisega. Nähtavas universumis on arvatavasti rohkem kui 170 miljardit galaktikat. Enamik neist on oma diameetrilt 1000100 000 parsekit ning asuvad üksteisest miljonite parsekite kaugusel. Galaktikatevaheline ruum on väga hõre, selle tihedus on vähem kui 1 aatom kuupmeetris.Suurem osa galaktikatest on grupeerunud parvedesse, parved ise, aga moodustavad superparvi. Tume aine on meile veel väga kehvasti arusaadav, kuigi ollakse kindlad, et see moodustab umbes 90% galaktikate massist. Vaatlusandmete põhjal võib järeldada, et enamiku, kui isegi mitte kõigi, galaktikate keskmes asub supermassiivne must auk. Selline objekt asub ka meie Linnutee keskmes. Linnuteele viidates kirjutatakse sõna Galaktika suure algustähega, muudel juhtudel mitte. Linnutee Linnutee tuum Kreeka filosoof Demokritos (450370 eKr.) esitas idee, et hele jutt
“ Kahjuks sai Giordano Bruno süüdistuse ketserluses ja lõpetas oma elu tuleriidal. 18. sajandil avastas William Herschel, et tähed on koondunud süsteemi – Galaktikasse (Linnutee, Milky Way), millest väljapool neid ei esine. Peagi avastati ka teisi galaktikaid (Suur- ja Väike Magalhaes’i pilv, Andromeda Udukogu jpt), mis paistsid asuvat kõikvõimalikes suundades ühtlaselt. Siis tõestati, et galaktikad moodustavad omakorda suuremaid süsteeme: galaktikaparvi ja superparvi, millest väljaspool galaktikaid ei esine. Analüüsinud teadaolevate galaktikasüsteemide jaotumist Universumis, näitas Tartu Ülikooli astrofüüsikute töörühm Jaan Einasto juhtimisel 1990-de keskel, et need süsteemid moodustavad mesilaskärge meenutava struktuuri. Albert Einsteini üldrelatiivsusteooria ühe lahendi (nn Friedmanni lahend 1922 a.) kohaselt ei saa Universum olla staatilises olekus vaid peab kas paisuma või kokku tõmbuma
ketserluses ja lõpetas oma elu tuleriidal. 16 18. sajandil avastas William Herschel, et tähed on koondunud süsteemi – Galaktikasse (Linnutee, Milky Way), millest väljapool neid ei esine. Peagi avastati ka teisi galaktikaid (Suur- ja Väike Magalhaes’i pilv, Andromeda Udukogu jpt), mis paistsid asuvat kõikvõimalikes suundades ühtlaselt. Siis tõestati, et galaktikad moodustavad omakorda suuremaid süsteeme: galaktikaparvi ja superparvi, millest väljaspool galaktikaid ei esine. Analüüsinud teadaolevate galaktikasüsteemide jaotumist Universumis, näitas Tartu Ülikooli astrofüüsikute töörühm Jaan Einasto juhtimisel 1990-de keskel, et need süsteemid moodustavad mesilaskärge meenutava struktuuri. 4.5. PAISUV UNIVERSUM Albert Einsteini üldrelatiivsusteooria ühe lahendi (nn Friedmanni lahend 1922.a) kohaselt ei saa Universum olla staatilises olekus vaid peab kas paisuma või kokku tõmbuma.
gravitatsioonile. Sellised galaktikate omavahelised kokkupuuted võivad lõppeda galaktikate ühinemisega. Nähtavas universumis on arvatavasti rohkem kui 170 miljardit galaktikat. Enamik neist on oma diameetrilt 1000100 000 parsekit ning asuvad üksteisest miljonite parsekite kaugusel. Galaktikatevaheline ruum on väga hõre, selle tihedus on vähem kui 1 aatom kuupmeetris.Suurem osa galaktikatest on grupeerunud parvedesse, parved ise, aga moodustavad superparvi. Tume aine on meile veel väga kehvasti arusaadav, kuigi ollakse kindlad, et see moodustab umbes 90% galaktikate massist. Vaatlusandmete põhjal võib järeldada, et enamiku, kui isegi mitte kõigi, galaktikate keskmes asub supermassiivne must auk. Selline objekt asub ka meie Linnutee keskmes. Linnuteele viidates kirjutatakse sõna Galaktika suure algustähega, muudel juhtudel mitte. Hubble galaktikate klassifikatsioon o Elliptilised
Kuid Coma parv asub sellest veel kaugemal – nimelt Berenike Juuste tähtkujus. Coma parves on rohkem kui 3000 galaktikat ja see on ka kaks korda suurem. Galaktikaparved erinevad üksteisest nii suuruse kui ka kuju poolest. Näiteks Coma parv on peaaegu kerakujuline, kuid see- vastu meie Kohalik Galaktikarühm ja Virgo Parv on ebakorrapärase kujuga. Galaktikaparved moodustavad gravitatsiooni tulemusena ka ülisuuri superparvi. Meie Kohalik Galaktikarühm kuulub superparve, mille kese asub suures Virgo galaktikaparves ja mis asub meist Neitsi tähtkujus umbes 20 Mpc kaugusel. Seda nimetatakse Kohalikuks Superparveks, kuid vahel ka Virgo superparveks. See on ligikaudu 100 miljoni valgusaasta suurune, mille läbimõõt on ligi 50 Mpc ja lapikuse paksus on 10- 15 Mpc. Universumis ( mille vanuseks loetakse 13,7 miljardit aastat ) on avastatud tuhandeid
vaadatuna. Kuid Coma parv asub sellest veel kaugemal nimelt Berenike Juuste tähtkujus. Coma parves on rohkem kui 3000 galaktikat ja see on ka kaks korda suurem. Galaktikaparved erinevad üksteisest nii suuruse kui ka kuju poolest. Näiteks Coma parv on peaaegu kerakujuline, kuid see- 11 vastu meie Kohalik Galaktikarühm ja Virgo Parv on ebakorrapärase kujuga. Galaktikaparved moodustavad gravitatsiooni tulemusena ka ülisuuri superparvi. Meie Kohalik Galaktikarühm kuulub superparve, mille kese asub suures Virgo galaktikaparves. Seda nimetatakse Kohalikuks Superpar- veks, kuid vahel ka Virgo superparveks. See on ligikaudu 100 miljoni valgusaasta suurune. Galaktikate superparved on Universumi kõige suuremad struktuurid ja neid on Universumis sadu. Galaktikate superparvede kujud varieeruvad üksteise suhtes väga suurel määral. Näiteks on neid
vaadatuna. Kuid Coma parv asub sellest veel kaugemal nimelt Berenike Juuste tähtkujus. Coma parves on rohkem kui 3000 galaktikat ja see on ka kaks korda suurem. Galaktikaparved erinevad üksteisest nii suuruse kui ka kuju poolest. Näiteks Coma parv on peaaegu kerakujuline, kuid see- 11 vastu meie Kohalik Galaktikarühm ja Virgo Parv on ebakorrapärase kujuga. Galaktikaparved moodustavad gravitatsiooni tulemusena ka ülisuuri superparvi. Meie Kohalik Galaktikarühm kuulub superparve, mille kese asub suures Virgo galaktikaparves. Seda nimetatakse Kohalikuks Superpar- veks, kuid vahel ka Virgo superparveks. See on ligikaudu 100 miljoni valgusaasta suurune. Galaktikate superparved on Universumi kõige suuremad struktuurid ja neid on Universumis sadu. Galaktikate superparvede kujud varieeruvad üksteise suhtes väga suurel määral. Näiteks on neid
annaabi.ee 
