Sundeksemplaride kogumisega tagatakse neile riiklik hoiustamine ja kaitse. 41. Mis on sundeksemplari objektiks? Eestis valmistatud teavikud või elektroonilised teavikud; Välisriikides tellimisel valmistatud teavikud või elektroonilised teavikud; Eestisse levitamiseks sissetoodud välisriikides valmistatud eestikeelsed või Eestit käsitlevad teavikud; võrguväljaanded. 42. Kes on sundeksemplare kohustatud loovutama? Sundeksemplare on kohustatud loovutama kõik juriidilised ja füüsilised isikud ning riigi- või kohaliku omavalitsuse asutused: kes toovad sisse, valmistavad Eestis või kelle tellimisel on välismaal valmistatud Eestit käsitlevad trükiseid, auviseid või elektroonilisi teavikuid; kes teevad võrguväljaandeid üldsusele kättesaadavaks Internetis.
käsitlevad trükised, auvised või elektroonilised teavikud; 4) võrguväljaanded. 43. Missugustest trükistest, auvistest ja võrguväljaannetest tuleb sundeksemplarid loovutada ja millistest mitte (arvuliselt)? Sundeksemplarid tuleb loovutada: - trükistest ja auvistest, mida on Eestis valmistatud või Eestisse sisse toodud üle 50 eksemplari; - elektroonilistest teavikutest, mida on Eestis valmistatud või Eestisse sisse toodud üle 25 eksemplari. Sundeksemplare ei loovutata trükistest, mis: - ei sisalda rahvuskultuuri seisukohalt olulist informatsiooni; - on graafiliste teoste originaaltõmmised. Sundeksemplare ei loovutata võrguväljaannetest, mis - ei sisalda rahvuskultuuri seisukohalt olulist informatsiooni. 44. Kes on sundeksemplare kohustatud loovutama? Sundeksemplare on kohustatud loovutama kõik juriidilised ja füüsilised isikud ning riigi- või kohaliku omavalitsuse asutused:
Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, karistatakse rahatrahviga kuni 30 000 krooni. Eesti sundeksemplari kogumise süsteem Eesti on korraldanud oma sundeksemplaride kogumise süsteemi sarnaselt Põhjamaadega, kus sundeksemplarina säilitatakse igast ilmunud teavikust üks või kaks eksemplari mitmes raamatukogus korraga. Praegune süsteem on ka osaliselt jäänuk nõukogude ajal ja üleminekuperioodil kehtinud korrast. Nõukogude ajal koguti sadu kontroll ja sundeksemplare, 1992. aastal Eestis vastu võetud ja kuni 1997. aastani kehtinud ajutise korra järgi koguti trükistest, mille tiraaz ületas 100 eksemplari, kokku 28 sundeksemplari 20 raamatukokku ja Kultuuriministeeriumisse ning tiraazist trükiarvuga 50100 eksemplari koguti 7 sundeksemplari 4 raamatukokku ja Kultuuriministeeriumisse. Seega on Eestis kogutavate eksemplaride arvu küll oluliselt vähendatud, kuid 8 eksemplarist ja 5 raamatukogust edasi ei ole mindud.
raamatukogusid. Koostati soovitusnimestik, tsentraliseeritud kataloogimise idee, juhised raamatukogude sisemiseks korralduseks. 1906 Tallinna linnavalitsus asutas avaliku raamatukogu praegune Tallinna Keskraamatukogu. Fondis 1/3 eesti, 1/3 vene ja 1/3 saksakeelset kirjandust. Peale 1906 lakkas Tartu Ülikooli Raamatukogus eestikeelse raamatu saamine, Trükiasjade Peavalitsus ei saatnud enam sundeksemplare. 1909 Eesti Rahva Muuseum hakkas koguma eestikeelset raamatut Oskar Kallas. Ajalehtedeajakirjade toimetused hakkasid oma väljaandeid tasuta saatma. Eesti ajakirjanduse sisu bibliografeerimine. 1915 evakueeriti Tartu Ülikooli Raamatukogu sõja eest Nizni Novgorodi, Permi ja 1918 Voronezi. 1917 likvideeriti Trükiasjade Peavalitsus, kaotati tsensuuri. Sõnavabadus vaid punastele. 1918 eraldati kirik riigist ja kool kirikust. Kõik kiriku raamatud läksid rahva omandusse
ulearusest 2. Sundeksemplariseadus Eesti Vabariigis. 34 Sundeksemplar kohustuslikus korras raamatukogudele loovutatav trükiste, auviste, elektrooniliste teavikute, võrguväljaannete jne eksemplar, seaduses määratletud eesmärkide ja ülesannete täitmiseks. Eestis kehtib sundeksemplariseadus, milles on kirjas, kellele sundeksemplare loovutatakse, kui palju, saatmise kord, säilitamise kord, kasutamine jne. Sundeksemplariseaduse alusel loovutatakse trükiseid, elektroonilisi väljaandeid ja audiovisuaalseid teavikuid jne. Loovutatakse 8 eksemplari. Loovutatakse kaks eksemplari: Eesti Rahvusraamatukogule, Tartu Ülikooli raamatukogule, Eesti Kirjandusmuuseumi Arhiivraamatukogule. Üks eksemplar loovutatakse: Tallinna Ülikooli Akadeemilisele raamatkogule, Eesti Akadeemiline raamatukogu ja Tallinna
periood. Kodanikele anti õigus asutada ajakirjandusväljaandeid ilma sellekohase loa taotlemiseta administratiivvõimult, samuti ei tohtinud trükistes avaldatud mõtete või vaadete eest enam administratiivselt karistada. Süü üle otsustamine ja karistuse määramine läks kohtu pädevusse. Siiski kehtestati trükistele oma väljaandmise kord: trükis tuli registreerida Ajutise Valitsuse kubermangukomissari juures ning sundeksemplare nõuti registreerimiseks ja järelkontrolliks ning ka säilitamiseks. Kuid peagi selgus, et demokraatliku trükiseaduse jaoks oli Venemaa olukord liiga ebastabiilne. Suvel 1917 võeti vastu trükiseadust kitsendavad määrused, millega sõja- ja siseminister said õiguse ajalehti kinni panna ja vastutavaid toimetajaid kohtulikule vastutusele võtta. Sõjategevust puudutav informatsioon pidi läbima sõjaväelise eeltsensuuri. 25. oktoobril 1917 (vkj) toimus Peterburis enamlaste riigipööre
annaabi.ee 
