isotsüaniid. Tioolide oksüdeerumine toimub SH rühma väävliaatomi arvel ja võib anda mitmesuguse tulemuse. Ettevaatlikul oksüdeerimisel moodustuvad Orgaanilised väävliühendid, tioolid. disulfiidid, tugeva oksüdeerija toimel sulfiin ja sulfoonhapped Väävel paikneb ühises alarühmas hapnikuga, kuid mitte lühikeses vaid Tioole saadakse halogenoalkaanidest pikas perioodis. Hapnikust on ta suurema aatomiga, väiksema CH3-Cl+NaSHCH3-SH+NaCl elektronegatiivsusega ja suhteliselt madala energiaga d-orbitaalidega, d- orbitaalide osatähtsus pole praegu veel päris selge. SULFIIDID
väike elektronegatiivsus). Eriti iseloomulik tunnus on vastik lõhn, 3-metüül-1-butaantiooli ja 2- buteen-1-tiooli, on leitud skunksi nõrest. Tioolid on tugevamad happed kui alkoholid või fenoolid, ,moodustavad tiolaate ka leeliste ja oksiididega. Tioolide oksüdeerumine toimub SH rühma väävliaatomi arvel ja võib anda mitmesuguse tulemuse. Ettevaatlikul oksüdeerimisel moodustuvad disulfiidid, tugeva oksüdeerija toimel sulfiin ja sulfoonhapped. Tioole saadakse halogenoalkaanidest CH3-Cl+NaSHCH3-SH+NaCl Suurima praktilise väärtusega on metaantiool CH3-SH, mida kasutatakse valgurikaste jõusöötade tootmisel metioniini saamiseks. Sulfiidid on vees lahustumatud vedelikud või tahked ained. Lõhn ei ole nii ebameeldiv kui tioolidel. Sulfiidid on tugevad nukleofiilid ja moodustavad halogenoalkaaniga sulfooniumisoola. Oksüdeerumisel annavad sulfiidid sulfoksiide ja sulfoone. Saadakse halogenoalkaanide
2) süsivesinike halogeeniderivaadid (nende molekulide koostisse kuulub veel halogeen), 3) alkoholid ja fenoolid (sisaldavad molekulis hüdroksüülrühma OH), 4) aldehüüdid (sisaldavad molekulis aldehüüdrühma CHO), 5) karboksüülhapped (sisaldavad molekulis karboksüülrühma COOH), 6) nitroühendid (sisaldavad molekulis nitrorühma NO2), 7) amiinid (sisaldavad molekulis rühmitusi NH2, = NH või N), 8) eetrid ( sisaldavad molekulis rühmitust O ), 9) sulfoonhapped (sisaldavad molekulis rühmitust SO3H), 10) estrid (sisaldavad molekulis rühmitust CO O ) Tüviühendi mõistest lähtudes võib orgaanilisi ühendeid vaadelda kui teatud tüviühendite asendussaadusi, nagu järgmisel skeemil: ORGAANILISED hendid Tvihendid Tvihendite derivaadid Ssivesinikud Heterotsklilised hendid hefunktsioonilised Mitmefunktsioon
2) süsivesinike halogeeniderivaadid (nende molekulide koostisse kuulub veel halogeen), 3) alkoholid ja fenoolid (sisaldavad molekulis hüdroksüülrühma OH), 4) aldehüüdid (sisaldavad molekulis aldehüüdrühma CHO), 5) karboksüülhapped (sisaldavad molekulis karboksüülrühma COOH), 6) nitroühendid (sisaldavad molekulis nitrorühma NO2), 7) amiinid (sisaldavad molekulis rühmitusi NH2, = NH või N), 8) eetrid ( sisaldavad molekulis rühmitust O ), 9) sulfoonhapped (sisaldavad molekulis rühmitust SO3H), 10) estrid (sisaldavad molekulis rühmitust CO O ) Tüviühendi mõistest lähtudes võib orgaanilisi ühendeid vaadelda kui teatud tüviühendite asendussaadusi, nagu järgmisel skeemil: ORGAANILISED ühendid Tüviühendid Tüviühendite derivaadid Süsivesinikud Heterotsüklilised ühendid
Millised omadused peavad olema ainetel, et neid saaks määrata happe-aluse tiitrimise teel? Rakendused: hapete määramine, aluste määramine, muude analüütide määramine. Hapete määramine (veini viinhappesisaldus, või võihappesisaldus, üldhappelisus: väga erinevad objektid nagu vesi, vein, või). Hapete määramisel on selektiivsus väga piiratud: vahet saab teha vaid väga erineva pKa väärtusega hapetel). Olulisemad happed: mineraalhapped (HCl), karboksüülhapped (RCOOH), sulfoonhapped (RSOOOH). Enamik fenoole ja alkohole on liiga nõrgad, et neid veesi tiitrida. Väga levinud rakendused: summaarse happelisuse määramine, kui konkreetsete hapete vastu huvi ei tunta sageli on proovi ettevalmistamine sel juhul keerukam kui tiitrimine. Summaarset happelisust määratakse nt veini, juustu, või puhul. Proovides, mis sisaldavad erineva tugevusega happeid, on tiitrimiskõverad laugemad kui puhastes lahustes see tekib sellest, et erinevate hapete
annaabi.ee 
