20m. Kuld on ainuke metall, millel on selline ilus kollane läige, mis kohe kutsub inimese silmi ennast vaatama ja samuti selle värv püsib väga kaua läikivana, peaaegu et igavesti. Kullal on väga head iseloomulikud jooned ning seda kasutatakse päris mitmetes kohtades, näiteks on kuld hea elektrijuht ning teda peetakse kõige paremaks elektrikontaktide valmistamise materjaliks. Kulda ennast leidub looduses peeneteralises kvartsis. Väikeste kogustena leidub teda ka raua, plii ja vase sulfiidsetes maakides. 4 1. KULLALE ISELOOMULIKUD OMADUSED 1.1. Füüsikalised omadused Enamik metalle on hõbedase värvusega, kuid kuld on üks nendest neljast metallist, mis ei vasta sellele värvile. Kullal on kollase läikega värvus, mille määrab nõrgalt seotud elektronide tihedus metallis. Tal puudub lõhn ja maitse ning on kõige elektronegatiivsem metall. Puhas kuld, kuhu ei
Euroopas olid tuntud Pürenee poolsaare kvartsiliivad, mille tonnist saadi 100 g kulda. Kullapuistutena on tuntud Duero jt. jõgede orud, Kesk-Euroopa Reini ja Rhone`i jõe orud. Eheda kulla koostis sõltub leiualast. Tavaliselt on ehedas kullas 10-15 % hõbedat. Mida puhtam looduslik kuld on seda erkkollase värvusega ta on, iseloomulik on ka punane helk. Hõbedasisalduse suurenedes värvus kahvatub. Peamiselt esineb kuld looduses eheda kullana, lisandina aga sulfiidsetes mineraalides. Kokkuleppeliselt peetakse loodusest avastatud kulda ehedaks, kui selle mass on vähemalt 10 g. Suurim ehda külla tükk on nn. Holtermanni plaat massiga 285 kg, mis leiti Sydney lähedalt. Kulda leidub kõikides maailmajagudes. Euroopa leiukohad on vaesemad ja ammendatud. Aasias on kulda Uuralis ja Siberis, peale selle veel Indias, Tiibetis, Hiinas ja Indoneesias. Aafrika rikkamad kullaleiukohad on Lõuna-Aafrikas.
Kaadmium on keskmise aktiivsusega ning lihtainena pehme, plastne hõbevalge raskmetall, hästi poleeritav ja valtsitav, tavatingimustes õhu ja vee toimele vastupidav. Niiskes õhus kattub kaadmium oksiidikihiga ja kaotab läike (Karik ja Truus 2003). Kaadmiumi leidub looduses üldiselt koos tsingiga, kuid on viimasest üle 500 korra haruldasem. Puhtal kujul kaadmiumi looduses ei eksisteeri. Eelkõige esineb kaadmiumi sulfiidsetes maakides, eriti sfaleriidis, galeniidis ja kalkopüriidis. Kaadmium eraldatakse tavaliselt kõrvalsaadusena tsingi-, plii- ja vasemaakide töötlemisel ning teadaolevad töönduslikud varud on väiksed. Väävelhappelistest lahustest eraldatakse käsnjas Cd redutseerimisel Zn-tolmuga, sageli puhastatakse lahuseid ioonivahetusega ja vaba metall eraldatakse ka elektrolüütiliselt. Kaadiumi kasutatakse peamiselt patareide koostises, aga ka pigmentides, käsitöö glasuurides, katte- ja
Membraanil moodustub prootongradient ja selle arvel sünteesitakse ATP. CO2 fikseritakse Calvini tsüklis. Reduktiivjõudu selleks saadakse elektronide vastassuunalisel transpordil NADile. Selleks kulub osa membraanse prootongradiendi energiat. Bioleostamine osalevad tioonbakterid. Kasutatakse metallide leostamiseks sulfiidsetest maakidest. Bakterid oksüdeerivad sulfiidse väävli sulfaatseks ja raud(II) raud(III)-ks. Fe(III) on tugev oksüdeerija ja ta oksüdeerib keemiliselt metalle sulfiidsetes mineraalides. Metallid lähevad lahusesse sulfaatidea. Leostuslahusest puhastatakse metallid välja. Vesinikubakterid looduses palju, kuna vesinikku moodustub looduses nii keemiliste reaktsioonide kui ka mikroobide vahendusel ja vesinik on hea energiarikas substraat. ka evolutsiooniliselt vanimad eubakterid on vesinikubakterid. Lisaks vesinikule saavad nad kasutada energiaallikana ka väävlit ja tiosulfaati. Saavad energia H2 oksüdatsioonist ja C allikana kasutavad CO2. Kemolitoautotroofid
(~90% mineraalides). Mineraalides võib olla ka kovalentne side. Iooniline side - Ioonilise sidemega mineraalid on enamasti täiusliku lõhenevusega. Kovalentne side valentselektronide paaride abil (tugevam kui iooniline). Kumbki aatom annab ühe elektroni. Kovalentse sideme tekkemehhanism: doonoraatom annab elektronipaari, aktseptoraatom vakantse orbitaali. Kovalentne side on laialt levinud orgaanilistes ühendites. Oluline sulfiidsetes mineraalides ja ka silikaatides. Ebaselge lõhenevusega või isegi lõhenevuseta on tugeva (kovalentse) sidemega mineraalid. Vesinikside - täiendav side H+ ühendeis O-2, N-3, F-4ga, kus H+ ainus elektron on tõmmatud elektronegatiiv- sema iooni poole. Vesinikside on tähtis vee molekulide seostajana vees ja jääs. 7 Metalliline side kõik elektronid on "kollektiviseeritud" kergelt ioonide vahel liikuvaks nn.
annaabi.ee 
