Samuti on puudele ohtlik varajane jahenemine. Kui vegetatsiooniperioodil on vähe soojust, siis ei kasva viljad normaalselt, ei värvu korralikult ega saavuta head maitset. Suured sajud ujutavad üle madalates kohtades asuvaid aedu või nende osi, põhjustades juurte lämbumist. Kõige tundlikumad on taimed kasvu ajal ning võivad jääda pärast sadusid kiratsema. Haiguse ja kahjurite tõrjesüsteemid: 1. Talvel tallatakse lumi sulailmade korral noorte puude ümber korduvalt kinni, takistamaks hiirte liikumist ja puukoore närimist. 2. Veebruaris või märtsi algul sulailmaga valgendatakse nooremate (veel korbata) õunapuude tõved ja võraharude hargnemiskohad lubjapiimaga, vältimaks sel ajal ööpäevase temperatuuri suurest kkõikumisest põhjustatavaid koorekahjustusi. Kleepuvuse parandamiseks lisatakse lubjapiimale veidi jahukliistrit, seenhaiguste
veekihtide gaasisisalduse vahel väike erinevus. Pinnakihis on temperatuur suvel keskmiselt 0,6-0,8 oC võrra kõrgem ja hapnikusisaldus 1-2 mg/l-1 võrra väiksem kui põhjakihis. Pinnal tekib fotosünteesi ja vee intensiivse soojenemise tõttu enamasti mõneprotsendiline hapniku üleküllastus, põhjakihis aga setete hapnikutarbe tõttu sama suur alaküllastus. Talvise hapnikureziimi määravad peamiselt järve veetase külmumise ajal ja sulailmade rohkus talve jooksul. Külmumise hetkel on kogu veemass enamasti hapnikuga küllastunud ja hapniku hulga määrab jää alla jääva vee hulk. Külmumishetkest alates saavad ülekaalu hapnikku tarbivad protsessid ja hapniku kontsentratsioon väheneb kuni märtsini keskmise kiirusega ~ 100 mg/m-2 ööpäevas. Keskmiselt igal kolmandal aastal väheneb hapniku kontsentratsioon järve põhjalähedases veekihis alla 1 mg/l-1, kõrgemates veekihtides säilib aga enamasti selline
e Pikim 104 94 84 144 104 76 127 143 Lühim 0 0 3 36 15 0 0 2 Tabel 1. 19 Eesti ilmajaama andmetel leitud klimaatiliste aastaaegade statistilised näitajad 1966-2010. Kevadtalv on lume sulamise periood. Selle esimeseks päevaks arvestatakse selle, mille peale sulailmade arv ületab neile järgnevate külmailmade arvu. Need külmailmad ja ajutise lumekattega päevad pärast talvise lume sulatamist samuti kuuluvad kevadtalve sekka. Tavaliselt algab Eestis veebruari lõpus ja kestab kogu märtsi. Kõige varem saabub kevadtalv Saaremaa läänerannikule, siis Lääne- ja Lõuna-Eestisse ja kõige hiljem Pandivere kõrgustikule ja Kirde- Eestisse. Varakevade alguseks peetakse lume lõplikku kadumist, maapinna soojenemise perioodi, kui
rikkaliku alusmetsaga leht- ja segametsas, põõsa- ja kõrkjarikkal veekogukaldal. On segatoiduline - kahepaiksed, pisiimetajad , putukad, marjad, viljad, juured, raiped, lindude munad ja linnupojad. Jooksuaeg on tavaliselt kevadesulade ajal veebr-märts. Tiinus 60 päeva, kutsikaid 4-10, imetamine umbes 1 kuu, 4- 14 kuuselt saavad iseseisvaks. Tegutseb peamiselt hämaras ja öösel. Ainukesena koerlastest on tal taliuinak, mis sulailmade korral katkeb. Urg on lihtne, kasutab ka teiste liikide urgusid. Paariseluviisiga , paar talvitub enamjaolt koos, isane osaleb ka poegade totmisel. Vaenlaseks on suuremad kiskjad - hunt, ilves, karu. 15
7 kraadi külma. Samuti on puudele ohtlik varajane jahenemine. Kui vegetatsiooniperioodil on vähe soojust, siis ei kasva viljad normaalselt, ei värvu korralikult ega saavuta head maitset. Suured sajud ujutavad üle madalates kohtades asuvaid aedu või nende osi, põhjustades juurte lämbumist. Kõige tundlikumad on taimed kasvu ajal ning võivad jääda pärast sadusid kiratsema. Haiguste ja kahjurite tõrjesüsteemid Talvel tallatakse lumi sulailmade korral noorte puude ümber korduvalt kinni, takistamaks hiirte liikumist ja puukoore närimist. Veebruaris või märtsi algul sulailmaga valgendatakse nooremate (veel korbata) õunapuude tõved ja võraharude hargnemiskohad lubjapiimaga, vältimaks sel ajal ööpäevase temperatuuri suurest kkõikumisest põhjustatavaid koorekahjustusi. Kleepuvuse parandamiseks lisatakse lubjapiimale veidi jahukliistrit, seenhaiguste algmete ja samblike vastase toime tugevdamiseks ka vask- või raudvitrioli
annaabi.ee 
