Kehvemad jäid päris maata ja pidid teiste juurde sulasteks minema, lisandus ka võlaorjus. Sellises seisundis talupoegi nimetati eri maakonnis erinevalt: Argolises gümneedid, Sikyonis korünefoorid, Tessaalias penestid, Kreetal voikeedid jne. Viljakaist orgudest mägedesse tõrjutud vabu inimesi nimetati perioikideks. Kehtis suuline tavaõigus e. lihtrahvas pidi aristokraatiale kuuletuma. Sugukondliku vastutuse põhimõte: 1 sugukonnaliikme eksimuse eest vastutab terve sugukond (kasutati tihti ebasoovitavate pagendamiseks). VII saj. algas tugev diferentseerumine, käsitöö eraldumine põllumaj-st ja poliste teke. Töö efektiivsus suurenes oluliselt seoses rauast tööriistade levikuga, mis muutis ka töö korraldust. Põllutööd enam kõigile ei jätkunud, osa talupoegi lahkus võimaliku võlaorjuse eest linnadesse. Rauast relvad pööre sõjatehnikas. VII-VI saj, saavad lahingute otsustavaks jõuks raskerelvastusega
reguleeritud, mis tõttu reguleerib tava nt on tava lepingu üles ütlemiseks 3 päeva. ÕIgust omakord iseloomustab riikliku sunnikord ja võim riigi poolt. 1. Mida tähendab ius non scriptum ja ius scriptum? Selgita! Ius non scriptum on kirjutamata õigus ehk õiguse eelajalugu ning ius scriptum on kirjutatud õigus ehk õiguse ajalugu. Ius non scriptumile on omane nt veritasu reegel oli kättemaks perekonna- või sugukonnaliikme vastu toimepandud ränga eksimuse eest -> polnud kirjapandud, aga olid õiguse ja õigusemõistmise tunnused NB! Sotsiaalne kord ei olnud piisavalt eraldunud tava- ja moraalikorrast, normatiivsed üldistused olid lihtsad Ius scriptum ei olnud alguses ühtne ja universaalne inimkäitumise regulaator teatud kindla riigi territooriumil; alguses olid ka sugukondliku korra iseloomulikud jooned; formaalselt määratletud ja lähtub riigist kui institutsioonist 1
Õiguskorra vaimsed allikad on õiguse idee ja ,,keskmiselt mõistetud moraal". Õigus rahuldub nn eetilise miinimumiga. 1.3. Ius non scriptum, ius scriptum Õiguse kujunemise võib jaotada õiguse eelajalooks ja õiguse ajalooks. Õigus eksisteeris varem, kui tema kohta tekkisid esimesed kirjalikud allikad (eelajalugu). Õiguse ja õigusmõistmise tunnusjooned juba sugukondliku korra ajal. Ajaloost on tuntud veritasu kui kättemaks perekonna- või sugukonnaliikme vastu toimepandud ränga eksimise eest. Me ei leia ühiskonnast väljaheitmise ja veritasu reegleid kirjapandud kujul. Õiguse eelajalugu iseloomustab sisuliselt see, et õigus kui sotsiaalne kord polnud piisavalt eraldatud tava- ja moraalikorrast. Normatiivsed üldistused olid lihtsad, primitiivsed. Hiljem omandab õiguse üks või teine element domineeriva tähtsuse ja kirjapanduna algab õiguse ajalugu. Cicero kirjutatud õigus kui väärtus, mille kohta kõigil võimalik teavet saada
kallakuga. 2) Lindpriius sugukonnast välja heitmine. Kui liige heideti sugukonnast välja, tähendas see surmanuhtlust, kuna üksi ei olnud võimalik hakkama saada, et ellu jääda. Lindprii eluase hävitati, tema lapsi nimetati orbudeks ja naist leseks. Talle keelati varjupaik ja oli lubatud tappa. Teda võidi jälitada, et keegi ei saaks teda aidata. Lindpriiust võidi kasutada ka lisakaristusena. Pagendus sise- või välispagendus. 3) Veritasu kättemaks perekonna või sugukonnaliikme vastu toime pandud tea, enamasti tapmise eest. Kättemaksu kohustus lasus kannatanu lähimal meessoost sugulasel ja tähendas süüdase tapmist. Veritasu oli religioosne päritolu, Germaani hõimude uskumuse järgi tapetu hing ei saa enne rahu, kui tapja oma surmaga on ülekohtu lunastanud. Veritasu pidi tabama tapmises süüdiolevat isikut, samuti ka kaastäideviijat. Kättemaks pidi olema aus, ei tohtinud kasutada mürki ega mõnitada. Salakavalus oli häbiväärne
maaomanike laostumine. Kehvemad jäid päris maata ja pidid teiste juurde sulasteks minema, lisandus ka võlaorjus. Sellises seisundis talupoegi nimetati eri maakonnis erinevalt: Argolises gümneedid, Sikyonis korünefoorid, Tessaalias penestid, Kreetal voikeedid jne. Viljakaist orgudest mägedesse tõrjutud vabu inimesi nimetati perioikideks. Kehtis suuline tavaõigus e. lihtrahvas pidi aristokraatiale kuuletuma. Sugukondliku vastutuse põhimõte: 1 sugukonnaliikme eksimuse eest vastutab terve sugukond (kasutati tihti ebasoovitavate pagendamiseks). VII saj. algas tugev diferentseerumine, käsitöö eraldumine põllumaj-st ja poliste teke. Töö efektiivsus suurenes oluliselt seoses rauast tööriistade levikuga, mis muutis ka töö korraldust. Põllutööd enam kõigile ei jätkunud, osa talupoegi lahkus võimaliku võlaorjuse eest linnadesse. Rauast relvad pööre sõjatehnikas. VII-VI saj, saavad lahingute
annaabi.ee 
