Värvuste kokkusegamisel saadakse teised värvused ning värvide kokkusegamisel teise värvusega värvid, mille juures on oluline eristada kahte erinevat protsessi, milleks on värviliste valguste segunemine ning värviliste ainete segunemine. Põhivärvuste aditiivne segamine (valguste segunemise korral), kus põhivärvused valguse segamiseks on punane, roheline ja sinine. Nende segamine võrdsetes kogustes annab tulemuseks valge valguse. (Lisa 1.) Põhivärvuste subtraktiivne segamine (värviliste ainete segunemise korral), kus põhivärvused värvide ja värviliste ainete segamiseks on magenta (fuksiinpunane), kollane ja tsüaan (taevasinine). Nende värvide segamine võrdsetes kogustes annab tulemuseks musta. (Lisa 2.) 2.2 Põhivärvused, teisejärgulised ja kolmandajärgulised kõrvalvärvused Värvide segamisel on oluline tunda ka värvuste jagunemist põhivärvustest
defineeritud koordinaatide süsteem, nim ka värvsusdiagrammiks või värvsuskolmnurgaks) · Põhivärvide rahvusvaheline standard (CIE 1931) lubab kõiki värve kirjeldada kolme põhivärvi kaalutud summana (tegelikkuses pole olemas kolme sellist värvi mis annaksid kombinatsioonides omavahel kõik ülejäänud värvid! - seega on need 3 standard- põhivärvi mitte tegelikud vaid virtuaalvärvid A, B ja C. Aditiivne ja subtraktiivne ja värvide segamine: · Teatud intensiivsustel PUNANE (650 nm), ROHELINE (530 nm) ja SININE (460 nm) on aditiivsed põhivärvid (primaarvärvid). Neid ei saa segamise teel. · Aditiivsed värvid põhinevad valguse omadustel. Aditiivsete värvide segu on alati heledam kui ükski nende individuaalkomp-st. · Summarselt annab põhivärvide aditiivne segu valge valguse. · Kasutatakse valgust kiirgavate seadmete, näiteks telerite ja arvutimonitoride töös /RGB/.
Trükivormilt osa värvist antakse edasi elastsele katmikule (ofsetkummile). Ofsetsilinder omakorda pööreldes kontaktribas trükisilindriga annab osa värvist samal ajal seal asuvale paberile. Värvi üleminekuks nii trükivormilt, kui ofsetsilindrilt on vaja teatavat survet. 2. Trükitoodangu liigitus, mida ja millega toodetakse ofsettehnoloogias Heatset- ajakirjad Coldset-lehed Poogen- reklaam 3. Mis on subtraktiivne värvuste lahutamise mudel • Subtraktiivne värvisüsteem on värvuste kirjeldamise viis, mis põhineb valguse neeldumisel. • Subtraktiivse mudeli korral tuleb värvusi ette kujutada kui trükitud põhivärvuste segunemisel tekkivat peegeldavat pinda. Kui valge valgus kohtab läbipaistvat trükivärvi, neeldub osa värvispektrist trükivärvikihis ja see osa, mis ei neeldu, peegeldub tagasi vaatajale. • Põhivärvusi on kolm: C , M, Y 4
29)Seleta lihtsalt CMY ja RGB värvisüsteemide vahe, põhimõtted. Mis seadmed kas? - RGB värvisüsteem. o aditiivne värvisüsteem RED + GREEN + BLUE = WHITE o Primaarvärvide segamisel saadakse sekundaarvärvid. o Kasutusel enamikes digisensorites, monitorides, ... (mis kiirgavad) - CMYK värvisüsteem. · subtraktiivne värvisüsteem CYAN + MAGENTA + YELLOW = BLACK. · põhineb valguse absorbtsioonil ehk sekundaartoonide liitmisel saadakse must toon ning kahe sekundaartooni liitumisel tekib primaartoon · kasutatakse fotofilmides, värviprinterites (mis peegeldavad) 30)Seleta. - ADAPTSIOON- silma kohandumine valguse tugevuse ja tooniga (valge
punane näib punasemana ja roheline rohelisemana. 16 VÄRVUSÕPETUS JA KOMPOSITSIOON Värvisüsteemid Sajandite jooksul on värvusi püütud kirjeldada põhiliselt kolme süsteemi abil: · Aditiivne värvisüsteem tegeleb värviliste valgustega, Valguse värvus sõltub lainepikkusest ja intensiivsusest. · Subtraktiivne värvisüsteem tegeleb pigmentidega. Värvusi, mida ei saa tekitada teiste värvide liitmisega, nimetatakse põhivärvusteks. Definitsioon on üks, aga aditiivses värvisüsteemis on põhivärvid sinine, roheline ja punane; subtraktiivsetes süsteemides sinine, punane, kollane. · Partitiivne värvisüsteem põhineb värvide kõrvutamisel tekkivatel vastasmõjudel. Munselli (18581918) süsteemis on viis põhivärvust kollane, punane, roheline, sinine, violetne
Hakuta (1986) tegi sellealastest uuringutest ülevaate ja leidis, et nende tulemused on üsnagi vastuolulised ning järeldas, et usaldusväärsed andmed on olemas ainult selle kohta, et tasakaalustatud kakskeelsetele, kes oskavad mõlemat keelt ligikaudu võrdselt ja kes pärinevad keskklassi perekondadest, annab kakskeelsus ainult eeliseid. Muudel juhtudel kaasnevad eelistega ka miinused. Cummings (1976) väidab, et kakskeelsus võib olla aditiivne (summeeruv) või subtraktiivne (lahutuv). Esimesel juhul liitub hästi omandatud esimesele keelele teine. Teisel juhul asendavad teise keele elemendid esimese omi ja kumbki keel pole täisväärtuslik. Cummings oletas, et summeeruv kakskeelsuse vorm tekitab tunnetuslike funktsioonide arenemise, lahutuv vorm aga nende taandarengu. Siin võib olla tegemist läveefektiga: Kakskeelsuse positiivse mõju avaldumiseks peab inimesel mõlema keele oskuse tase võrdlemisi kõrge olema. Madala sotsiaalmajandusliku
annaabi.ee 
