395. Evolutsiooni kiirus: arvutatakse aminohapete või nukleotiidide keskmisest muutusest molekuli kindlas saidis aja vältel, mis on arvutatud ühiseellase lahknemisest alates, varieerub erinevate valkude ja DNA-järjestuste korral sõltuvalt sellest, kui oluliste funktsionaalsete piirangutega on vastavate funktsioonide säilimine looduslikus valikus 396. Allopatriline liigiteke: jaotub algne populatsioon geograafilise barjääri tõttu kaheks ja eraldunud subpopulatsioonid muutuvad edaspidi aegamööda ka geneetiliselt, geneetiliselt muutunud populatsioonidel võib tekkida reproduktiivne isolatsioon, isegi kui samad subpopulatsioonid uuesti kokku saavad, tekkis kaks liiki 397. Sümpatriline liigiteke: moodustuvad samal territooriumil subpopulatsioonid eelkõige populatsioonisisese muutlikuse kasvu tõttu, eriti suurtes populatsioonides ja laiadel asualadel, geneetiline diferentseerumine viib lõpuks reproduktiivse isolatsioonini,
2) sugupoolte arvukuse suhe 3) populatsiooni suuruse fluktuatsioonid 4) populatsiooni jaotumine väikesteks gruppideks Wahlundi efekt - subpopulatsioonides on homosügootsuse tase alati kõrgem kui suures ühtses populatsioonis (kuna põhimõtteliselt ei toimu vabat ristumist). subpopulatsioonid võivad sellel juhul olla omaette küll HW tasakaalus, aga kogu populatsioon kokku pole. gene flow (geenivool) – alleelide liikumine ühest populatsioonist teise (nt õietolmu levik tuulega). ka suhteliselt väike arv „sisserännanuid“ võib viia populatsioonide geneetilise ühtlustumiseni, ka ilma selektsioonita. 3. Liigiteke, liikide säilumine liigitekke moodused biseksuaalsete liikide puhul:
nihkub selles suunas, millisel populatsioonil on väiksem immigratsioonitase. Katkendjoon tähistab geenisiirde kaalutud keskmist või tasakaalu alleelisagedusi. Alustades alleelisagedustest 0,9 ja 0,2 ja võrdse kiirusega geenisiirdega (m=0,1), lähenevad subpopulatsioonid tasakaalulisele alleelisagedusele ˇp = (0,9 + 0,2)/2 = 0,55 (vasakpoolne graafik). Paremal graafikul m1 = 0,1 ja m2 = 0,05 ning subpopulatsioonid lähenevad tasakaalulisele alleelisagedusele, mille väärtus on ˇp = (0,9 x 0,05 + 0,2 x 0,1)/0,15 = 0,433. Jooniselt on näha, et tasakaalu jõudmiseks kuluv aeg on pikem, kui migratsiooni kiirused on asümmeetrilised (m-id). 16. Osata interpreteerida Fst=1/(1+4Nm) graafikut ja valemit. Kuidas aru
on suures populatsioonis vähem homosügoote. Seda kutsutakse Wahlundi efektiks ja sellest tuleneb üks oluline praktiline järeldus - kui populatsioon on jagunenud subpopulatsioonideks, kuid me ei arvesta selle asjaoluga, siis juhuslikul valikul üle kahe subpopulatsiooni saame, et homosügoote oleks nagu enam, kui HWT lubab - teeksime järelduse, et populatsioon ei ole HWT’us ja hakkaksime otsima põhjusi (paardumisviis, LT, tugev triiv). Samas võib aga olla, et mõlemad subpopulatsioonid oma sisesi on tegelikult HWT’s - vale on summeerimine. Geenivoog (gene flow) populatsioonide vahel toimub migrantide kaudu ja see võib olla üllatavalt effektiivne isegi siis, kui seda ei soodusta lisaks veel LV. Olgu meil kolm populatsiooni: migrant tulgu populatsioonist, kus huvipakkuva geeni sagedus on 0.4 ja migreerugu sobpopulatsioonidesse, kus sagedus on kas 0.9 või 0.1. Ca 30 põlvkonna pärast on
B-rakud B-rakkudel on immuunoglobuliinid (Ak) pinnal, mis talitlevad Ag retseptoritena. Kui B-lümfotsüüte stimuleerida nende antigeen-retseptorite kaudu, arenevad neist antikehasid sekreteerivad plasmarakud. Plasmarakud on normaalselt leitavad lümfoidkoes ja väga vähesel hulgal vereringes. Stimuleeritud B-rakk võib areneda B-mälurakuks. B-rakud käituvad ka kui antigeeni esitavad rakud (APC) T-lümfotsüütidele. Subpopulatsioonid B1, B2. 33 T-rakud Kui tunnevad ära oma antigeeni, vastavad nad klonaalse proliferatsiooniga ja kannavad üht kahest funktsioonist: Th rakud (CD4), T-helper-rakud amplifitseerivad/aitavad immuunvastusele kaasa peamiselt tsütokiinide produktsiooniga. Nad interakteeruvad makrofaagidega ja produtseerivad ka tsütokiine, seeläbi nad aktiveerivad immuunsüsteemi rakke (stimuleerivad B-, Tc-rakkude, makrofaagide ja enda proliferatsiooni)
annaabi.ee 
