) *Inimesed, nagu kõik kehad, alluvad liikumise seadusele *Inimese panevad liikuma ihad *Hea ja kuri on seotud inimese ihadega:ei ole absoluutset ega loomupärast head ega kurja, vaid hea ja kuri on nimed,mille inimesed annavad asjadele vastavalt sellele, kas nad ihaldavad või põlgavad neid asju. *Õnn (felicity) õn pidev õnnestumine nende asjade saavutamisel, mida inimene erinevatel aegadel ihaldab.Ei ole olemas meelerahu, sest elu on liikumine. Shaftesbury Ja Leibnizi vastus Hobbes´i subjektivismile: *Shaftesbury:"Me kõik püüdleme õnne poole,ent kõsimus on milles seda otsitakse" -kas tõelise loomuse allasurumises ja ihade koondumises ainult iseendale -või loomuse järgimises ning ühiskondlikes tunnetes ja tegudes *tunnete harmoonia hinges Shaftesbury hinge harmooniast -hinge harmoonia peegeldub ka naudingutes.Harmoonilisel inimesl on: 1.mõõduka suurusega meelelisi naudinguid 2suur nauding ühiskondlikest tunnetest ja suhetest 3
15. Kuidas on meieni jõudnud enamik tänaseni säilinud antiikautorite teoseid? Mungad kopeerisid tekste. Oskasid mitut keelt, tõlkisid ladina- ja kreekakeelseid tekste rahvuskeeltesse. 16. Kuidas suhestuvad romantism ja parnaslased? Parnaslased – 19.saj Pariisi luulekoolkond, mis oli mõjutatud Théophile Gautier’ ja Arthur Schopenhaueri teostest ning Gautier’ doktriinist l’art pour l’art . Nad vastandasid end romantikute subjektivismile ja tundelisusele; taotlesid objektiivset ilu, püüdlesid täpse ja laitmatu tööosavuse poole, valides eksootilisi ja klassikalisi teemasid. Parnassianism oli omane 19. sajandi positivismi perioodi Prantsuse luulele. Ilmnes pärast romantismi ja enne sümbolismi. Reaktsioon romantismi vastu (liigne sentimentaalsus, kohatu sotsiaalne ja poliitiline aktiivsus). 17. Kuidas suhestusid hilisantiikajal paganlik ja kristlik kirjandus?
sajandil: Thomas Hobbes. Inimesed, nagu kõik kehad, alluvad liikumise seadusele. Inimese panevad liikuma ihad. Hobbes väidab, et ei eksisteerigi loomupärast head või kurja, need mõisted on seotud inimeste ihadega (kui miski meid tõmbab, siis nimetame seda halvaks). Hobbesi arvates ei saa õnne objektiivselt defineerida. Võimutaotlus, pidev rahuldamatu seisund, pidev püüdlus suurema võimu- õnne poole. Shaftesbury ja Leibnizi vastus Hobbesi subjektivismile Shaftesbury ,,Me kõik nõustume, et õnne poole tuleb püüelda ning, et seda tõepoolest ka alati tehakse". Ent küsimus on selles, milles seda otsitakse. S. ja L. Rääkisid mõlemad, et õnneliku elu eelduseks on tunnete harmoonia, mis rajab teed vooruslikule tegutsemisele ja kokkuvõttes ühiskondlikule harmooniale = õnnelik elu. S. : hinge harmooniast see peegeldub naudingutes. Harmoonilisel inimesel on mõõduka suurusega meelelisi naudinguid
avastamisel. Tolleaegne ratsionalism oli harjunud kogemusest juba täiesti mööda vaatama, tegeledes vaid mõistete defineerimise, dedutseerimise ja süstematiseerimisega. K. käsitles tunnetuse paratamatute elementidena nii meelelist kaemust kui ka mõistust (aru). Teadvuse ühtsus ise eeldab korrastatud kogemust, mida ühendavad üldkehtivad ja paratamatud seadused. Sellega püüab ta vastata induktsioonialasele Hume'i skeptitsismile (induktsiooniprobleem) ja subjektivismile põhjuslikkuse küsimuses. Lõpuks osutab Kant juhtumitele, millal mõistuse piiriületavad taotlused tekitavad dogmaatilise metafüüsika. Kanti filosoofia üks põhitees: fenomenid saavad oma kuju meie tunnetusfakulteetidelt (tunnetusvõimetelt): asjad näivad ajas ja ruumis ulatuvana ning põhjuslikult seotuna vaid meie endi tunnetusomaduste tõttu. [Moodsas teaduskeeles vastandatakse või eristatakse fenomenaalseid ehk nähtava antuse
ihaldab. Ei ole olemas sellist asja nagu meelerahu, seni kuni me siin maailmas elame; sest elu ise on liikumine, ja ei saa kunagi olla ilma iha ja hirmuta, nii nagu ta ei saa olla meelteta." Mida iganes inimene ihaldab, selle saavutamine teeb teda õnnelikuks. Sellele vaieldi vastu. Tundus liiga subjektivistlik ja egoistlik. Kas ainult meie ihade rahuldamine teeb õnnelikuks? Kas teised on üksnes vahendid? Shaftesbury ja Leibnizi vastus Hobbesi subjektivismile Õnnest: kas tõelise loomuse allasurumises ja ihade koondamises ainult iseendale või loomuse järgimises ning ühiskondlikes tunnetes ja tegudes. Naaseb vooruslik tegutsemine. Õnnelik elu eeldab ühiskondlikku harmooniat, mis omakorda nõuab hinges tunnete harmooniat vooruslik tegutsemine õnnelik elu Shaftesbury hinge harmoonia Hinge harmoonia peegeldub ka naudingutes. Harmoonimlisel inimesel on mõõduka