· 1911. aastal Münchenis Anton Azbé koolis. · Ühine ateljee Ludvig Oskar, Johannes Otsmann ja Anton Starkopfiga. · 1913. a. algul lõpetas ta õpingud Münchenis ja sõitis koju Eestisse. · Reisis Itaaliasse, Helsingisse, Pariisi, Hisapaaniasse, Sveitsi, Hollandi, Belgiasse ja Põhja-Saksamaale. · Elas üle I ja II Maailmasõja · Suri 20.aprill, 1961 Looming · Varasemad tööd umbes 1912. aastast. · Need olid teostatud juugendlikult stiliseerivas laadis · Väga suureks eeskujuks oli talle V. Kandinsky. · Eesti kunstielu orbiiti jõudis ta 1914. aastal. · Kunstniku maalimisstiili ei suutnud keegi täpselt rühmitada. Mõned seostasid seda sõnaga futurism, teised aga hoopis ekspressionismiga. · Joonistused rajanesid must- valge pinna rütmikal kontrastil, sageli nurgeliste kujundite abil. · Tööd tunduvad sageli ornamentaalsete kompositsioonidena
õppeasutustes, näiteks: Kõrgemas Kunstikoolis "Pallas", Konrad Mäe nimelises Riigi Kõrgemas Kunstikoolis, Tallinna Kujutava ja Rakenduskunsti koolis, Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis. 19531956. aastatel juhatas ta Tallinnas Kunstifondi graafika eksperimentaalateljeed. Looming Ado Vabbe varasemad säilinud tööd pärinevad umbes 1912. aastast. Need olid teostatud tol ajal nii omase juugendlikult stiliseerivas laadis (näiteks kompositsioon "Tants"). Väga suureks eeskujuks oli talle nii enne kui pärast Vassili Kandinsky, keda esimest korda kohtas Narvas, hiljem ka Münchenis. A. Vabbe esimene loominguperiood, mis oli kindlasti lennukamaid kõrgaegu tema kunstilises tegevuses, kestis 1920. aastate keskpaigani. Sajandi teise aastakümne lõpul valitses Vabbe maalitõlgendustes otsekui mosaiikne värviliste kristallide struktuur. Vorm oli täiel määral killustunud. Suuna
pahameelt.Nad ei toiminud pris ekspressionismipraselt,kodanlane ei rritunud.Side Metzneri-mjulise ekspressionismiga on Starkopfil veel joonistustes,mis hendavad kannatust ja vimutahet.Siin on kannatajaks tugev inimene,smbolismi allusiooniga ideaalfiguur, kes astub vastu ahistavale jule,sooritades dnaamilist esti:kidikuid rebides,end vgisi sirgu ajades,raskust enese pealt eemale surudes,Neid tid vib vaadelda ideekavanditena monumentaalplastikale,siiski on praeguse vaataja jaoks nende vlu stiliseerivas privitivismilheduses.Eskiisid muudab huvitavaks kahe vastandliku faktori kujutamise katse ,mis kauni tardumuse poosina jdvustab staatikat ja teisalt osutab toimuvale vi eelseisvale aktiivse ju rakendamisele. Niisugune on ka Siuru III albumi kaanepilt kidikute rebijast.Metznerlik on pateetilise pea joonistus,kus philine on no ilmekus.Starkopfi primitivistlikud joonistused kuuluvad ekspressionismi varasemate avalduste hulka eesti kunstis.Nii joonistustes kui ka plastikas
linoollõiked ning 1917aastast esimesed ofordikatsetused. Kuna Eestis ei olnud tollal veel ofordipresse, käis ta plaadilt äratõmbeid tegemas ühe Nõmme kivitrükkali juures. Kivitrükipressiga ofordi trükkimine oli vaevarikas protsess, mis pani aluse Wiiralti kui graafiliste tehnikate "alkeemiku" karjäärile. Oma esimesel näitusel osales noor kunstnik Vabadussõja ajal, 1919. aasta suvel, kui Tallinnas korraldati Eesti kunsti ülevaatenäitus. Wiiralt kujundas ka näituse kataloogi. Stiliseerivas laadis linoollõikes kaaneillustratsioon kujutas muinaslinnust väljakasvavat avali kätega naisfiguuri päikese ja tähistaeva foonil. Võimalik, et autor oli tõuke saanud kirjandusühingu Siuru embleemist]. 1920. aasta detsembris toimunud Pallase IV ülevaatenäitusel oli väljas tema skulptuur "Vanamehe pea", mida kiideti kui väga huvitavat ja karakteristlikku teost.[2] Pool aastat hiljem toimunud Pallase näitusel esines ta juba
34 Hernhuutlik kirjandus 31 R. Põldmäe, Hernhuutlane Christoph Michael Königseer, 176. 32 Samas, 177. 33 Samas, 175 34 Samas, 174 Üha enam hakkas 18. sajandil tänu hernhuutlastele siin ilmuma vaimuliku sisuga ilu- ja teabekirjandust.35 Näiteks avaldasid hernhuutlaste kirjavahetus mõju kaasaegsele sentimentaalsele romaanile. Nimelt olid hernhuutlaste kirjad tugevasti moraliseerivad, kirjutajate usu- ja tundeelu paljastavad ning omapärases stiliseerivas sõnastuses, mistõttu lähenesid need mõnevõrra ka ilukirjandusele. Hernhuutlikule kirjandusele olid iseloomulikud ka autobiograafiad. Hernhuutlased innustasid ka siinseid elanikke oma elulugusid kirja panema ja neid levitama. Autobiograafiate koostamine ja kogumine aga tugevdas omakorda kogukonna identiteeti, andis tunnistust isiklikust pühitsetusest ja jumalikust ettehooldusest, pakkusid abi vagaduslaadi kujundamisel ning väljendasid kirjutajate kodanikuteadvust.36
1 G. Lurich ja A. Aberg eesti maadlustähed 19.saj lõpp ja 20.saj algul 2 1914.aastal Eesti Kunstiühingu poolt asustatud, Eesti Kunstiakadeemia eelkäija 3 Kunsttööstuskoolis õppides teeb Viiralt oma esimesed estambikatsetused; neid on üle paarikümne. 1916. aastast pärinevad mõned puu- ja linoollõiked, 1917. aastal lisandub neile tehnikatele ofort1. Kui varased puu- ja linoollõiked on läbi viidud pinnalises, stiliseerivas laadis, siis ofordid on realistlikult skitseeriva joonega. 1917.aastast ilmuvad Viiralti joonistused ,,Kosjalehes"; 1918. aastal valmivad esimesed raamatukujundused kaas ,,Taavet Mutsu laenuraamatukogu nimekirjale" ning kaas ja illustratsioonid Henrik Saare raamatule ,,Käbid torbiku sees ja teised lastejutud". 1918. aasta tööd, iseäranis portreed, tähistavad märgatavat edasiminekut individuaalse stiili kujudamises. Viiraltil polnud Kunsttööstuskoolis õieti enam midagi õppida
annaabi.ee 
