Mingil alal (kasvukohas) piirab taimekasvu kõige rohkem see tegur, mis rahuldab liigi nõudlusi kõige vähem, st mis on kõige lähemal ökoloogilise amplituudi miinimumile. Selle seaduspärasuse kohaselt piirab taimede kasvu eelkõige see taimetoiteelement, mille kontsentratsioon on keskkonnas vajadusega võrreldes väikseim. Sellist seaduspärasust kutsutakse Liebigi reegeliks ehk miinimumreegeliks Seaduspärasuse sõnastas küll oma põllumajandusteemalistes töödes Carl Sprengel (1828), kuid laiema tähelepanu alla tõi selle seaduspärasuse Justus von Liebig. Seega tõde, et nõrgem lüli määrab kogu ahela tugevuse, on kehtiv ka siin. Kui näiteks mullas ei ole piisavalt vett, ei saa taim kasutada mulla kõrget viljakust, st kui puudub kas või üksainus eluvajalik element, on taimekasv häiritud teiste elementide küllusest olenemata. Miinimumreegli laiendamisel on saadud üldisem kasvutegurite reegel - (Mitscherlich, 1926) ehk
söejoonistega ja samuti illustreeris esimese Kalevipoja. Kolmik on jätnud Eesti kultuuri sügava jälje loomingulise tegevusega ja näituste korraldamisega. Ants Laikmaa (1866-1942) nägi ja koges aastal 1883 Provintsiaalmuuseumis maalikunstinäitusel esimest korda elus, mida kõike maalikunst suudab. Näitus andis sellise hoobi, et ta korjas kokku kõik oma senised katsetused ja läks nendega joonistusõpetaja A. Sprengeli juurde nõu küsima. Sprengel nägi tema teostes midagi ja õhutas teda kunstialal edasi õppima. See oli Laikmaa esimene valguskiir ja tõuge teele, kuhu teda pole keegi kunagi osanud varem suunata. Laikmaad nimetatakse kaanekukeks - kuulutamas koitu ja millegi uue algust. Ta oli esimesi eesti kunstnikke, kes peale õpinguid kodumaal tegutsema asus. Laikmaa asus julgelt eesti rahvuslikule kunstile eesõigust kätte võitlema. Laikmaa mitte ainult ei loonud kunsti vaid hoolitses ka selle järelkasvu eest -
valgeks lubjatud ahjule või siis pliiatsiga isa ülearustele paberitele. Ka kooliõpetajatele ei jäänud Laikmaa joonistusanne märkamata, kusjuures õpetajad püüdsid teda selles suunas ergutada. Kuid alles Tallinnas leidis Ants Laikmaa tõsise nõuandja Tallinna kubermangugümnaasiumi joonistusõpetajas kunstnik T. A. Sprengelis, kes kutsus 17-aastase nooruki oma ateljeesse õppima. Tegelikult piirdus õppeaeg vaevalt ühe kuuga, sest Sprengel oli sunnitud ajutiselt ära sõitma. Ometi said need nädalad Laikmaale elukutse valikul otsustavaks (Tiik, 1975, 3). 1886. aasta suvel sõitis Ants Laikmaa Peterburi, et lähemalt tutvuda Kunstide Akadeemiasse vastuvõtutingimustega. Järgmised neli aastat aga täitis sõjaväeteenistus ja kodukooliõpetaja amet sünnimaal. Ent vastupandamatu soov kunsti õppida viis Laikmaa taas Peterburi 1890. aasta sügisel. Seekord möödus talv Kunstide Akadeemia maaligaleriis iseseisvalt joonistamist
Just temalt olevat Ants saanud oma vaimukuse ja kunstimeele. 1883. a. oktoobris toimus Provintsiaalmuuseumis maalikunstinäitus, peamiselt saksa kunstnike töödest. Seal Kanuti gildimaja saalides nägi ja koges noor Laikmaa esmakordselt elus, mida maalikunst kõike suudab. Näitus andis niipalju hoogu, et ta oma senised katsetused kokku korjas ja nendega kubermangugümnaasiumi joonistus- õpetaja, Düsseldorfist Tallinna tulnud Th. A. Sprengeli juurde nõu küsima läks. Sprengel leidis nendes katsetustes midagi olevat ja ei pidanud ülearuseks õhutada tundmatut algajat kunsti alal edasi õppima. See oli nagu esimene teednäitav valguskiir, sinnapoole polnud teda varem mitte keegi osanud suunata. Sprengel lubas Antsul isegi oma ateljees harjutamas käia ja oma värve kasutada. Peale ema surma 1886. a. suvel õnnestus isalt veidi raha nõutada, et sõita Peterburi Kunstide Akadeemia vastuvõtutingimustega lähemalt tutvuma. Ühtlasi käis ta ka nõu küsimas J.
täiskasvanuikka jõudsid vaid kolm: Mai, Bernhard ja Hans. 1883. a. oktoobris toimus Provintsiaalmuuseumis maalikunstinäitus, peamiselt saksa kunstnike töödest. Seal Kanuti gildimaja saalides nägi ja koges noor Laikmaa esmakordselt elus, mida maalikunst kõike suudab. Näitus andis niipalju hoogu, et ta oma senised katsetused kokku korjas ja nendega kubermangugümnaasiumi joonistusõpetaja, Düsseldorfist Tallinna tulnud Th. A. Sprengeli juurde nõu küsima läks. Sprengel leidis nendes katsetustes midagi olevat ja ei pidanud ülearuseks õhutada tundmatut algajat kunsti alal edasi õppima. See oli nagu esimene teednäitav valguskiir, sinnapoole polnud teda varem mitte keegi osanud suunata. 1891. aasta sügisel asus kahekümneviieaastane Ants Laikmaa teostama hullumeelset plaani: kõndida Riiast jalgsi Düsseldorfi, et seal maalikunstnikuks õppida. Rongisõiduks oleks tal raha olnud küll, kuid tema võttis nõuks talitada omamoodi
Hans. 1883. a. oktoobris toimus Provintsiaalmuuseumis maalikunstinäitus, peamiselt saksa kunstnike töödest. Seal Kanuti gildimaja saalides nägi ja koges noor Laikmaa esmakordselt elus, mida maalikunst kõike suudab. Näitus andis niipalju hoogu, et ta oma senised katsetused kokku korjas ja nendega kubermangugümnaasiumi joonistusõpetaja, Düsseldorfist Tallinna tulnud Th. A. Sprengeli juurde nõu küsima läks. Sprengel leidis nendes katsetustes midagi olevat ja ei pidanud ülearuseks õhutada tundmatut algajat kunsti alal edasi õppima. See oli nagu esimene teednäitav valguskiir, sinnapoole polnud teda varem mitte keegi osanud suunata. 1891. aasta sügisel asus kahekümneviieaastane Ants Laikmaa teostama hullumeelset plaani: kõndida Riiast jalgsi Düsseldorfi, et seal maalikunstnikuks õppida. Rongisõiduks oleks tal raha olnud küll, kuid tema võttis nõuks talitada omamoodi
tingimus. Z=0, -N5*cos(n,z) + F+ C22=0 Võrrandist saab avaldada sisejõu kus Q on sõrestikule vastava lihttala põijõud sõmede 3 ja 4 vahel. 21. Tasandsõrestikud. Sprengelsõrestikku käsitletakse kui liitvarrastega sõrestikku, mis saadakse põhisõrestikust, kui põhisõrestiku ülemise vöö iga varras asendatakse...lk 123 põhisõrestiku sõlmedesse toetuva väikese sõrestikuga, mida nimetatakse sprengliks. Sprengel kannab tema sõlme rakendatud vertikaalse koormuse üle põhisõrestiku sõlmedesse vertikaalsete komponentidena. Sprengelsõrestikus on kolme liiki vardaid. Ainult põhisõrestiku varrasteks alumise vöö vardad, postid ja diagonaalvarraste alumised pooled. Ainult sprengli juurde kuuluvad sprenglite postid ja diagonaalid. Kolmandat liiki vardad on nii põhisõrestiku kui sprengli elemendiks. 22. Siirded. Lineaarselt deformeeruva konstruktsiooni jaoks sõnastatakse võimalike
Bernhard ja Hans. 1883. a. oktoobris toimus Provintsiaalmuuseumis maalikunstinäitus, peamiselt saksa kunstnike töödest. Seal Kanuti gildimaja saalides nägi ja koges noor Laikmaa esmakordselt elus, mida maalikunst kõike suudab. Näitus andis niipalju hoogu, et ta oma senised katsetused kokku korjas ja nendega kubermangugümnaasiumi joonistusõpetaja, Düsseldorfist Tallinna tulnud Th. A. Sprengeli juurde nõu küsima läks. Sprengel leidis nendes katsetustes midagi olevat ja ei pidanud ülearuseks õhutada tundmatut algajat kunsti alal edasi õppima. See oli nagu esimene teednäitav valguskiir, sinnapoole polnud teda varem mitte keegi osanud suunata. 1891. aasta sügisel asus kahekümneviieaastane Ants Laikmaa teostama hullumeelset plaani: kõndida Riiast jalgsi Düsseldorfi, et seal maalikunstnikuks õppida. Rongisõiduks oleks tal raha olnud küll, kuid tema võttis nõuks talitada omamoodi
annaabi.ee 
