Sellles essees on käsitletud peamiselt Dagmar Normeti , Ingrid Idla, Aksel Tiigi kirjutise põhjal loetut , kus on käsitletud Idla koolkonda kahest aspektist: Idla võimlemissüsteem ja selle eripära ning Idla koolkonna väljakujunemine. Idla elutöö lahtekohaks oli tõik, et tsiviliseeritud maailmas kannatab enamik inimesi liikumisvaeguse ning töö-ja vaimsest pingest tingitud stressi all.(Dagmar Normet, 2001, " Võimlemine läbi sajandi" : Eesti Spordiseltsis Kalev, lk 9) Idla võimlejatee algas Tallinna reaalkoolis entusiastilku võimelmisõpetaja Anton Õunapuu juures. 17-aastasena Vabadussõjas, siis sõjakoolis ja seejärel soomusrongi dessantroodu ülemana korraldas ta sõduritele ja kohalikus algkoolis võimlemistreeninguid. (Heino Rannap, 2001, "Ernst Idla võimlemise sajand", lk 63) Aastatel 1922-1925 õppis Ernst Idla spordiseltsi "Kalev" stipendaadina Berliini Kehalise
1929. aastal võeti Kristjan sõjaväkke Tallinna lähedal asuvasse Suurupi merekindlusesse. Keerulisema maadlustehnikaga puutus ta kokku alles paar kuud enne sõjaväest vabanemist. Ta asus elama Tallinna. Seal leidis Kristjan endale töökoha liuvälja hooldajana, kust edasi sai ta tööd raualaos. Viimasest hakkaski tema sportlaskarjääri teekond. Teda tutvustati treeneritega, kes olid väga huvitatud, kuna Kristjanil oli palju jõudu ja suur kehaehitus. Peagi hakati temast spordiseltsis "Sport" maadlejat kasvatama. Treeneriks oli Anton Ohaka, kelle ergutusel üks-kaks korda nädalas treeniti. Vabariigi meistritiitleid raskekaalu maadluses hakkas Palusalu võitma 1931. Helsingi Euroopa meistrivõistlustel sai ta 4. koha, kuid sealt hakkasid saavutused suurenema. Nüüd hakkas Kristjan võitma juba igal aastal Eesti meistritiitleid nii klassikalises kui ka vabamaadluses. Neid tiitleid tuli kokku 12
Majandirahva peotuju olid tulnud jagama põllumeeste parlamendifraktsiooni juht Heldur Peterson, populaarsed põllumehed Harald Männik ja Vadim Zelnin, aianduskoondise juht Rein Aarik, Põhjamaade veterinaariakorüfee ja rahvusvahelise mainega hobusetundja Hakon Westermarek, maakonna juhid , naaber- ja sõprusmajandite esindajad. Jaan Jaago mälestuskivi 6. juunil 1887. a. sündis Tartumaal Luunja vallas Sääsekõrva külas popsi talus Jaan Jaago. Noorelt hakkas ta spordiseltsis"Aberg" tegelema maadlusega. Sihikindlad treeningud viisid noormehe peagi kuulsate maadlejate ridadesse. Alates 1910. aastast võistles ta elukutselisena. Ajavahemikus 1913-1930 võitis J. Jaago 5 korda Euroopa ja 7 korda maailmameistritiitli 1922. aastast elas ta peamislt Berliinis, kust siirdus võistlusreisidele Euroopasse, Aasiasse ja Ameerikasse. Aastatel 1941-45 viibis J. Jaago fasistlikus Dachau koonduslaagris. Vabanenult
klubis "Sport" ning osales esimestel võistlustel. Detsembris Eesti meistrivõistlustel vabamaadluses . Oktoobris lõppes poolteist aastat väldanud sõduriaeg. Pärast kodutalus veedetud kuud asus ta elama Tallinnasse, astus klubi "Sport" liikmeks ja leidis tööd klubi liuvälja hooldajana. Novembris Eesti meistrivõistlustel vabamaadluses kaotas ta jälle Luigale ja Viikmäele, kuid võitis Arnold Luhaäärt ja Aleksander Kõllot ning teenis esimese medali: pronksi, siis hakati spordiseltsis "Sport" temast maadlejat kasvatama. Lootust andsid treeneritele esialgu vaid noormehe jõud ja vägev kehaehitus. Ta oli ka 1936 Berliini olümpiamängude eel üks meie lootusi - olgugi, et veel paari aasta eest olid raskejõustikujuhid arvanud, et temast ei saa kunagi head maadlejat. Enne mänge Jänedal toimunud olümpialaagris tõusis KP nii heasse vormi, et oli endale öelnud, et kui nüüd heale kohale ei tule, jätab maadluse maha.
aastal 5194 punkti. Parim teivashüppe tulemus sisevõistlustel oli 4.40. Aastal 2000 kogus ta kümnevõistluses 7012 punkti. 110 m tõkkejooksus sai ta aja 15,45 Aastal 2001 kogus ta Tartus kümnevõistluses punktisumma 7031. Ta osales 2001. aastal Pekingis 21. universiaadl. Aastal 2002 jäi ta Eesti mitmevõistluse meistrivõistlustel Villu Sepa ja Ranel Rünga järel 6854 punktiga kolmandaks. Soosaar on osalenud ka üliõpilaste ujumis ja veepallivõistlustel. Ta töötab spordiseltsis ESS Kalev projektijuhina ning korraldab võistlusi. Jüri Lossmann (4. veebruar 1891 Kabala mõis, Kõo vald 1. mai 1984 Stockholm) oli eesti pikamaajooksja. Jüri Lossmann õppis kullassepaks. 1916 tuli ta Venemaa meistriks 5000 m jooksus. Esimeses maailmasõjas sai haavata. 1920. aasta suveolümpiamängudel Antwerpenis võitis ta hõbemedali maratonijooksus ajaga 2:32:48,6 kaotades võitjale Hannes Kolehmainenile vaid 13 sekundiga. 1924. aasta
annaabi.ee 
