kasutas taimede kirjeldamisel mikroskoopilisi tunnuseid. Temaga koos töötas ülemaednik C.Bartelsen.Peale Bartelseni tuli N. Kuznetsovi 1895-1915 uueks direktoriks, kelle käe all toimus mitmeid uuendusi, ja taime taksonite arv küünids kümne tuhandeni.Järgneval perioodil vaheldusid juhatajad üsna sageli - N. Popov 1915-1917, M. Tswett 1917-1918, P. Claussen 1918, H. Riikoja 1918- 1919, F. Bucholtz 1919-1923, M. Kaho 19231924. Aia uus ülestöötamine algas E. Spohri käe all 1924-1930 ja Saksamaalt kutsutud õpetatud aedniku F. Boerneri koostöös. Edenemine jätkus direktor T. Lippmaa ja õpetatud aedniku J. Pordi ajal. Ennekõike õppetöö vajadustest lähtuvalt korraldati, täiendati ja loodi uusi osakondi, inventeeriti ja kontrolliti kogusid 1943.a Sõja ajal hävisid pommitamise pärast peahoone, kasvuhooned ja samuti leidis ka oma lõpu Lippmaa.Taimi hakata päästma, viies neid ülikooli ruumidesse. Taastamistööd võttis enda kanda A
kasvama taimesüstemaatilise jaotuse kohaselt ja varustati taimed esimest korda nimesiltidega publiku jaoks. Direktori N. Kuznetsovi ajal (1895-1915) toimus aia silmnähtav areng, ulatuslikult remonditi hooneid, arendati taimegeograafilisi osakondi - Kaukaasia, alpitaimede, stepitaimede väljapanekud. Lühikeseks ajaks küündis taksonite arv aias kümne tuhandeni. Taimesüstemaatika osakond seati ümber Engleri süsteemi järgi. Aia uus ülestöötamine algas direktor E. Spohri (1924-1930) ja Saksamaalt kutsutud õpetatud aedniku F. Boerneri (1923-1930) koostöös. Edenemine jätkus direktor T. Lippmaa (1930- 1943) ja õpetatud aedniku J. Pordi ajal. Ennekõike õppetöö vajadustest lähtuvalt korraldati, täiendati ja loodi uusi osakondi, inventeeriti ja kontrolliti kogusid, tulemusena andis T. Lippmaa 1937. a. välja kapitaalse teose "Tartu Ülikooli Botaanikaaia süstemaatilised ja taimegeograafilised kogud".
Engleri süsteemi järgi seati ümber taimesüstemaatika osakond. Sel ajal oli Venemaal kõige loetavam ajakiri „Jurjevi Keiserliku Ülikooli Botaanikaaia Tööd“, mis ilmus Tartus. Järgneval perioodil vaheldusid juhatajad üsna sageli- Eesti botaanik Nikolai Petrovitš Popov 1915-1917, vene botaanik Mihhail Tswett 1917-1918,P.Claussen 1918, Henrich Riikoja 1918- 1919, F. Buchholtz 1919-1923, M. koaho 1923-1924. Saksamaalt kutsutud aedniku F. Boemeri( 1923-1930) ja direktor E. Spohri(1924-1923) koostöös algas aia uus ülestöötamine. Botaanikaaia edenemine jätkus direktor T. Lippmaa (1930-1943) ajal. Õppetöö vajadustest lähtuvalt korraldati, täiendati ja loodi uusi osakondi. Direktor Lippmaa hukkus sõja ajal (1943), kui hävisid linna pommitamise tõttu ka Tartu Ülikooli botaanikaaia peahoone ja kasvuhooned. Päästetud kasvuhoonetaimed paigutati laiali Ülikooli ruumidesse. Taastamistöödega pidi tegelema A. Valga(1944-1956). Edaspidi juhtisid aia tegemisi H
teateidkoolikooride heatasemelise esinemisekohta. Esitati kitllalt keerukaidteoseid buri liinil. TeistehulgasesinesidTartus kolme kontserdigaka FerencLiszr (1842) ja Haydni, Mozarri, Hdndeli, aga ka heliloojate-romantikute Felix Mendelssohn- Clara Schumann (1844). Sidemed Tallinna ja Peterburi vahel tihenesid alles Bartholdy,Louis Spohri .jt loomingust. raudteeliiklusealgusega1870. aastal.Suursi.indmuseksThllinnas kujunes Beethoveni Tallinnas k6las 19. sajandi jooksul peaaegu kogu Laane-Euroopaooperite 100. s0nniaastapd.eva tdhistamine (1870), milles osalesidka ktilalissolistidSaksa- paremik, esitajaiksnii rindtrupid kui ka kohalikud baltisakslastest asjaarmastajad. maalt ja Peterburist.
ulatuslikult remonditi hooneid, arendati taimegeograafilisi osakondi - Kaukaasia, alpitaimede ja stepitaimede väljapanekud. Lühikeseks ajaks küünis taksonite arv aias kümne tuhandeni. Taimesüstemaatika osakond seatakse ümber Engleri süsteemi järgi. Järgneval perioodil vaheldusid juhatajad üsna sageli - N. Popov 1915-1917, M. Tswett 1917-1918, P. Claussen 1918, H. Riikoja 1918-1919, F. Bucholtz 1919-1923, M. Kaho 1923–1924. Aia uus ülestöötamine algas direktor E. Spohri (1924-1930) ja Saksamaalt kutsutud õpetatud aedniku F. Boerneri (1923-1930) koostöös. Edenemine jätkus direktor T. 3 Lippmaa (1930-1943) ajal. Ennekõike õppetöö vajadustest lähtuvalt korraldati, täiendati ja loodi uusi osakondi. Sõja ajal (1943) hävisid linna pommitamise tõttu peahoone ja kasvuhooned, hukkus direktor Lippmaa. Kasvuhoonetaimi päästeti paigutades neid laiali ülikooli ruumidesse. Taastamistööd langesid A
A. Hoffmann; 1776-1822) ooperit ,,Undine" (loodud 1813/1814, esietendus 1816 Berliinis), millel on kaks eeskuju: opéra comique ja saksa laulumäng (Singspiel). Ainestik: romantiline legend räägib veteneitsist Undinest, kes armub inimesse noorde rüütlisse ning lahkub inimeste maailma, kus ta aga kogeb ainult pettust ja alatust, ka ta armsam murrab talle truudust. Kättemaksuks kutsub Undine esile üleujutuse. Teine oluline ooper sellest ajast on viiuldaja ja helilooja Louis (Ludwig) Spohri ,,Faust". Sel ajal alustas ooperite kirjutamist ka Carl Maria von Weber (1786-1826). Alates 1816. aastast tegutses ta saksa trupi kapellmeistrina Dresdenis (Dresdeni õukond oli ka 19. sajandil veel itaalia ooperi üks keskusi Saksamaal, itaaia trupp oli tugev ja eelistatud) ning püüdis edasi arendada saksa ooperikunsti. 1821 esietendus Berliinis ta ,,Nõidkütt" (Freischütz), 1823 Viinis ,,Euryanthe". Nende
annaabi.ee 
