millest esimese moodustavad humiinained, mis omakorda jagunevad fulvo- ja humiinhapeteks ning mittehumiinained, milledeks on aminohapped, rasvad, vahad, madalamolekulaarsed happed ning vaigud. Loa määramine · Kuna vees leiduva LOA otsene määramine on väga raske, siis rutiinseid määramisi tehakse üldiselt kaudsel teel hapniku hulga kaudu, mis kulub vees leiduva LOA oksüdeerumiseks. Lisaks kasutatakse ka UV ja fluorestsents spektroskoopiat, gaas kromatokraafiat /mass spektromeetriat ja stabiilseid isotoope. Samuti on LOA olemasolu võimalik kindlaks teha vee värvi järgi. Kollakas- pruun jõe, järve või oja värvus viitab LOA olemasolule. Isegi puhtad veekogud, nagu teatud sügavad järved, avatud ookeanid või isegi sügaval paiknevad põhjaveed sisaldavad vähemalt väikest fraktsiooni looduslikku orgaanilist ainet , mille kontsentratsioonid võivad ulatuda kuni 5 mg C/l . LOA tähtsus veekogudes LOA mängib olulist osa järve süsiniku
Aeglustatud neutronid tekitavad BF3 või He tuumareaktsioone, kus eraldub alafaosake või gammakvant ja neid osakesi registreeritakse traditsiooniliste detektoritega Neid kasutatakse piiripunktides, et avastada illegaalset tuumamaterjali. [7] 7.4 Stintillatsioondetektoriga seadmed Gaaslahendusdetektoritest on tundlikumad ja nende seadmete kuju ning suurus võivad olla väga erinevad. NaI (T1) detektor: kõrge gammakiirguse detekteerimise efektiivsus, võimaldab teha gamma-spektromeetriat, energeetiline lahutusvõime on 5-7%, seda ei saa kasutada tugevates kiirgusväljades Plastik: väiksem gammakiirguse registreerimise efektiivsus, ei saa teha gamma- spektrimeetriat ja seda kasutatakse kiirguskaitses dooside mõõtmisel. [7] 7.5 Pooljuhtdetektoriga seadmed Si-diooddetektor võimaldab teha miniatuurseid ja ökonoomseid dosimeetreid, CdZnTe detektor on hea energeetilise lahutusvõimega (2-3%) ning suudab töötada kõrgel temperatuuril.
Aeglustatud neutronid tekitavad BF3 või He tuumareaktsioone, kus eraldub alafaosake või gammakvant ja neid osakesi registreeritakse traditsiooniliste detektoritega Neid kasutatakse piiripunktides, et avastada illegaalset tuumamaterjali. [] Stintillatsioondetektoriga seadmed Gaaslahendusdetektoritest on tundlikumad ja nende seadmete kuju ning suurus võivad olla väga erinevad. NaI (T1) detektor: kõrge gammakiirguse detekteerimise efektiivsus, võimaldab teha gamma- spektromeetriat, energeetiline lahutusvõime on 5-7%, seda ei saa kasutada tugevates kiirgusväljades Plastik: väiksem gammakiirguse registreerimise efektiivsus, ei saa teha gamma- spektrimeetriat ja seda kasutatakse kiirguskaitses dooside mõõtmisel. [] Pooljuhtdetektoriga seadmed Si-diooddetektor võimaldab teha miniatuurseid ja ökonoomseid dosimeetreid, CdZnTe detektor on hea energeetilise lahutusvõimega (2-3%) ning suudab töötada kõrgel temperatuuril
19. Valkude aminohappelise järjestuse määramise põhimõte massispektromeetrite abil. Valk lõhutakse peptiidideks kasutades selleks spetsiifilsi ensüüme, mis lõikavad valke teatud kohtadest. Saadud fragmente analüüsitakse HPLC-MS/MS abil. Kui valgu aiminohappelise järjestuse lõhkumine ei õnnestu trüpaasi produktide põhjal, siis on vajalik peptiidide edasine lõhkumine tandem-mass- spektromeetriat kasutades. Elektromagnetiline kiirgus 20. Millisteks mõttelisteks osadeks jagatakse elektromagnetilise kiirguse spekter ja milliseid protsesse vastavad spektriosad ergastavad aatomites ja molekulides? Selgitada erinevust emissiooni, absorbtsiooni ja fluorestsentsi nähtuste vahel. Miks mõned molekulid fluorestseeruvad ja teised mitte? Spektri jagunemine- raadio laine, teraherts, infrapunakiirgus, nähtav valgus, UV-kiirgus, röntgenkiirgus,
mõõdetavast füüsikalisest parameetrist ning vastavalt sellele eristatakse: · elektronspektroskoopiat (UV/Vis spektroskoopia) , · infrapunaspektroskoopiat (IR-spektroskoopia), · tuumamagnetresonants-spektroskoopiat (TMR), · elektronparamagnetresonants-spektroskoopiat (EPM), · fluorestentsspektroskoopiat, · fotoelektron- ehk fotoemissioonspektroskoopiat, · mass-spektromeetriat (MS) jt. Spektroskoopia meetodeid, mis baseeruvad elektromagnetilise kiirguse neeldumisele ehk absorptsioonile uuritavas aines tuntakse absorptsioonspektroskoopia nime all. Mõõde- tavaks parameetriks on absorptsioonspektroskoopia puhul aines absorbeerunud energia intensiivsus (= tugevus). Eristatakse omakorda aatomabsorptsioonspektroskoopiat ja molekulaarset spektroskoopiat, mille liikideks on: · infrapunaspektroskoopia (IR-spektroskoopia),
annaabi.ee 
