keldri- ja katusekorterid ning ühise keldris asuva dusiruumi asemel on igas korteris isiklik. Kivitrepikoda ilmestab fassaadil vaid trepikojaakent ümbritsev raamistik ning majal on lihtne rõhtlaudis ja madalakaldeline katus. Kuid isegi pärast sõda püstitati veel vanamoelisi Tallinna maju (1949 Lasnamäe Kiievi tn, prj E. Lepner).[10] Teises maailmasõjas Eesti hõivanud Nõukogude Liit alustas tänavate ümber nimetamisega ning Eesti arhitektuuri sovetiseerimisega. Arhitektidele õpetati küll sotsialistliku realmismi, ent vaikimisi jätkus esindustraditsionalismi raskepärane laad. Selle aja ehituslik suund oli sotsiaalne. Loodi vanadekodusid, lastekodusid, töölissööklaid ja rahvamaju.[11] 19411944 toimus Saksa okupatsioon, mis möödus eesti arhitektidele üsna tegevusetult. Töid juhtis Eestisse tagasi tulnud Ernst Gustav Kühnert ning tööd leidsid ka Alar Kotli, F. Wendach, Anton Lembit Soans, August Volberg, Edgar Velbri jt
valitsus kaasas. Formaalsed koalitsioonivalitsused Moskva ja rahvuslikest kommunistidest. Rahvusliku opositsiooni lõhestamine. Opositsiooniliidreid süüdistati kollaboratsionismis. Loodi olemasoleva partei kõrvale pseudopartei. Toimuvad näiliselt demokraatlikud valimised ühtsete nimekirjade alusel. Kommunistid eespool, rahvuslased taga. Hakati hävitama rahvuslikke kommuniste. Pidevalt toimus rahvusliku intelligentsi ja opositsiooni hävitamine. Poliitilise sovetiseerimisega kaasnes ka majanduslik sovetiseerimine. NL eesmärk oli arendada majanduse harusid, mis täiendaksid NL majandust. Eelisarendati rasketööstust. Tüüpiline oli ka suurte ühisettevõtete loomine. Harud ei saanud iseseisvalt eksisteerida. 1949. moodustati VMN Vastastikuse Majandusabi Nõukogu, mille eesmärk oli tegelikult idabloki riikide tihedalt Nõukogude Liiduga majanduslikult sidumine. Kõigi nende riikide sisepoliitika ühesugune: 1
Nõukogude Liit Eestile, Lätile ja Leedule sõjalise jõu ähvardusel ultimaatumid, nõudes täiendavate väekontingentide maalelubamist ja sovetimeelsete valitsuste ametisseseadmist Balti riigid võtsid ultimaatumid vastu ja okupeeriti Punaarmee poolt Jüri Uluotsa valitsus astus tagasi. 21. juunil seati NSVL näpunäidete järgi ametisse prosovetlik nukuvalitsus (peaministriks Johannes Vares), alustati sovetiseerimisega Juulis viidi kiirkorras läbi mittevabad, Eesti Vabariigi põhiseadusega vastuolus olnud parlamendivalimised kokkuastunud nukuparlament kuulutas Eesti ,,nõukogude sotsialistlikuks vabariigiks" ning võttis ametlikult suuna NSV Liiduga ühinemisele USA ei tunnusta Balti riikides jõuga toime pandud muutusi. See oli 7 lääneriikide mittetunnustamispoliitika algus
Üheks esimeseks sammuks sellel teel on fabritseeritud valimised, mis toovad võimule nõukogude- meelse valitsuse, mis asub Kremlist tulevaid juhtnööre riigitasandil ellu viima (nt. juunikommunistid Eestis). See on oluline, et välistada või kõrvaldada vastuhakku, kuna Punaarmee üksused on selleks ajaks juba kas riiki toodud või ähvardatakse seda kasutada. Seepeale asutakse „vanu“ institutsioone kas sulgema või siis ümber kujundama. Sovetiseerimisega käib alati kaasas terror ning propaganda, kuna teisitimõtlejad (keda on riigis reeglina valdav enamus) tuleb kas „ümbertöödelda“ või siis klassivaenlase sildi all kõrvaldada. Eraettevõtted natsionaliseeritakse ning talumajapidamised sundkollektiviseeritakse. Seejärel asutakse ühismajandite loomiseni. Majandusmudeliks on käsumajandus, mida iseloomustab: 1) riik asendab eraomanikku ja kontrollib kõiki tootmisressursse, 2) riik on ettevõte, mis toodab enamiku kaupadest,
valitsuste ametisseseadmist. Tallinn ja Eesti põhjarannik olid juba 14. juunil Balti laevastiku poolt blokeeritud. Kõik Balti riigid võtsid ultimaatumid vastu ja okupeeriti Punaarmee poolt. Eesti okupeeriti vastavalt pealesunnitud „Narva diktaadile” 17. juunil, Jüri Uluotsa valitsus astus tagasi. 21. juunil seati NSV Liidu näpunäidete järgi ametisse prosovetlik nukuvalitsus (peaministriks Johannes Vares), alustati sovetiseerimisega. Juulis viidi kiirkorras läbi mittevabad, Eesti Vabariigi põhiseadusega vastuolus olnud parlamendivalimised. Kokkuastunud nukuparlament kuulutas Eesti „nõukogude sotsialistlikuks vabariigiks” ning võttis ametlikult suuna NSV Liiduga ühinemisele. Et näidata toimuvat riigipööret üldrahvaliku revolutsioonina, organiseeriti rohkearvulisi rahvakoosolekuid, kus võtsid sõna Eesti kommunistid ja korda pidas Punaarmee.