haldamine;6) proteeside, ortopeediliste ja muude abivahendite tootmise ja hankimise organiseerimine ning vastava noudluse valjaselgitamine;7) sotsiaalhoolekandealase informatsiooni kogumine, analuusimine ja teabe edastamine riigi elanikkonnale;8) riikliku sotsiaalregistri korraldamine ja riigi sotsiaalstatistika pidamine;81) sotsiaalhoolekandealaste statistiliste aruannete vormide ja nende esitamise korra kehtestamine;9) kohalikele omavalitsustele sotsiaalhoolekandeks taiendavate rahaliste vahendite taotlemine;10) eestkosteasutuste tood reguleerivate oigusaktide eelnoude valjatootamine;11) lapsendamise korraldamine valisriikidest ja valisriikidesse ning vastava registri pidamine;12) sotsiaalhoolekandeasutuste ja hoolekandetootajate litsentsimine;13) muude seaduste ja oigusaktidega temale pandud sotsiaalhoolekandealaste ulesannete taitmine. 10. Nimeta maavanema ulesandeid sotsiaaltoo korraldamisel.1) Maavanema ulesandeks sotsiaalhoolekande korraldamisel on
Riiklikku sotsiaalhoolekannet korraldatakse maavalituse sotsiaal- ja tervishoiuosakonna kaudu. Maavanem peab koostöös kohalike omavalitsuste ning teiste juriidiliste ja füüsiliste isikutega välja töötama maakonna sotsiaalhoolekandepoliitika, korraldama hoolekandetöötajate koolitust, haldama maakonnas asuvaid riigi sotsiaalhoolekandeasutusi. Samuti on ta kohustatud kontrollima maakonnas osutatavate sotsiaalteenuste ja muu abi kvaliteeti ning riigi poolt sotsiaalhoolekandeks eraldatud rahaliste vahendite kasutamist. Kohalik omavalitsus korraldab abi vajavatele isiktele sotsiaalteenuste, -toetuste ja muu abi andmise. Kohalik omavalitsus määrab ja maksab sotsiaaltoetusi. SOTSIAALHOOLEKANDE RAHASTAMINE Eestis finantseeritakse sotsiaalhoolekannet: * riigieelarvest, * kohalike omavalitsuse eelarvetest, * vabatahtlikult sotsiaalhoolekandega tegelevate juriidiliste ja füüsiliste isikute vahenditest, * muudest vahenditest. Riigieelarvest kaetakse:
Kuna õigusteadus ei ole Eestis sotsiaalõigusega dogmaatilisel tasandil praktiliselt tegelenud, siis ei ole võimalik selle meetodi alusel kehtivas õiguses sotsiaalõiguse mõistet konstrueerida. Hüvitisõiguse eesmärgist lähtuv meetod – ühe või teise hüvitise eesmärgid sõnastatakse siseriiklikult esmajoones sotsiaalpoliitiliset valikute tulemusena. Eesti sotsiaalõiguses jaotatakse sotsiaalne kaitse sotsiaalkindlustuseks ja sotsiaalhoolekandeks, mis erinevad nii meetmete, põhimõtete kui eesmärkide poolest. Sotsiaalkindlustus asendab nende sotsiaalsete riskide puhul, millega eeldatavasti kaasneb sissetulekute vähenemimne või katkemine, saamata jäänud tulu. Sotsiaalkindlustust iseloomustab sotsiaalse kindlustatuse eesmärk ettenähtavate riskide plaanitud kindlustuskaitsele allutamise kaudu. Tegu on seega tüpiseeriva ja abstraktse sotsiaalse hüvitiste süsteemiga. Sotsiaalhoolekande meetmed täidavad erinevaid eesmärke
isikutele, kellel on kahjustusest või vaimupuudest tingitult takistusi isikliku või ühistranspordi kasutamisega õppimiseks, töötamiseks ja avalike teenuste kasutamiseks. 20 Sotsiaalteenuste järelevalve Sotsiaalhoolekande seaduse § 7 lõige 2 sätestab, et maavanem või tema volitatud isik teostab järelvalvet maakonnas osutatavate sotsiaalteenuste ja muu abi kvaliteedi ning riigi poolt sotsiaalhoolekandeks eraldatud sihtotstarbeliste rahaliste vahendite kasutamise üle. Vastav kirjalik ettekanne esitatakse Vabariigi Valitsusele vähemalt kord aastas. Järelevalve raames kvaliteedi tagamist määratleb täpsemalt seaduse § 38, mille kohaselt kontrollib maavanem tema halduspiirkonnas osutatavate sotsiaalteenuste, vältimatu sotsiaalabi ja muu abi kvaliteeti, omades võimalust rakendada ettekirjutusi ja sunniraha. Kuidas, kui tihti ja millistel alustel Maavanem järelevalvet teostab ning
tegude suunatust tulevikku, nende olemas-olu annab kindlama mõtte tehtavale. Lapse normaalseks kasvu-kohaks peetakse perekonda ning sinna on traditsiooniliselt kuulunud nii laps kui ka tema vanemad. Olukord muutub, kui ükskõik mis põhjustel üks või mõlemad vanemad surevad ning lapsele kui teovõimetule isikule (s.o siis isik, kes mis tahes põhjustel ei suuda oma elulisi põhivajadusi ise rahuldada) on vaja kindlustada hooldus. Tänapäeval nimetame sellist hooldamist sotsiaalhoolekandeks, varasemal ajal on seda märgistanud ka termin ühiskondlik hoolekanne (Roosileht, lk 262) Alljärgnev peatükk annab ülevaate sotsiaalhoolekande arengust Eestis territooriumil. J. Kõre on leidnud, et Eesti tänapäeva hoolekande lähtekohti tuleb otsida: · Balti eraseadusest (1865), milles sisalduv perekonnaliikmete ülalpidamiskohustus on kehtinud poolteist sajandit; · 1816., 1819. aasta jj talurahvaseadustest ning 1866. aasta valla-
6) proteeside, ortopeediliste ja muude abivahendite tootmise ja hankimise organiseerimine ning vastava nõudluse väljaselgitamine; 7) sotsiaalhoolekandealase informatsiooni kogumine, analüüsimine ja teabe edastamine riigi elanikkonnale; 8) riikliku sotsiaalregistri korraldamine ja riigi sotsiaalstatistika pidamine ; 81) sotsiaalhoolekandealaste statistiliste aruannete vormide ja nende esitamise korra kehtestamine ; 9) kohalikele omavalitsustele sotsiaalhoolekandeks täiendavate rahaliste vahendite taotlemine; 10) eestkosteasutuste tööd reguleerivate õigusaktide eelnõude väljatöötamine; 11) lapsendamise korraldamine välisriikidest ja välisriikidesse ning vastava registri pidamine; 12) sotsiaalhoolekandeasutuste ja hoolekandetöötajate litsentsimine; 13) muude seaduste ja õigusaktidega temale pandud sotsiaalhoolekandealaste ülesannete täitmine. Riigi abi:
annaabi.ee 
