Landeswehriga, olid jõud peaaegu tasavägised. 22. juunil algas eestlaste vasturünnak, mis oli igati edukas. Kui 23. juuni hommikul asusid eestlaste väed uuesti rünnakule, olid sakslased juba põgenemas. Seega otsustav, dramaatiline lahing Võnnu linna (Läti Cesise) vabastamiseks oli 22. ja 23, juunil 1919. aastal. Võnnu lahingus sõdis mõlemal poolel kuni 6000 meest. Oma nime jäädvustasid "marmortahvlile" kolm Eesti dessantpataljoni: Julius Kuperjanovi partisanid, Anton Irve soomusronglased ja Kalevi malev. Kalevlased, kuperjanovlased ja soomusronglased võitlesid kõigis Vabadussõja kriitilisemates lahingutes, sageli kõik kolm koos, nagu Võnnu all. Neid juhatas kindral Põdder. Landeswehri purustamisega Võnnu lahingus oli likvideeritud kõige tõsisem oht. Ühtlasi oli tasutud Saksa vallutajatele nn. Paala lahingu võlg, s.t. kaotus Saksa ordurüütlitele Eesti muistse vabadusvõitluse kõige saatuslikumas lahingus Paala jõel aastal 1217, peaaegu täpselt 700 aastat varem
Soomusrongide osa Eesti Vabadussõjas Referaat 2009 Eesti soomusrongide sünnist, ehitusest ja otstarbekusest Eesti soomusrongide isaks oli admiral Johan Pitka. Tema oli soomusrongide ehitamisel eestvedajaks ja organiseerijaks. Pitka eestvedamisel toodi Narva jõest välja sinna sakslaste poolt uputatud kahurid. Seejärel alustas ta soomusrongide ehitamist tavalistest raudtee kaubavagunitest Tallinna tehastes ja oma töökojas. Nende ehitamiseks pidi ta sageli kasutama ka enda raha. Soomusrongid olid soomustatud liivakottidega vagunid, mille vahele oli jäetud laskeavad. Osad soomusrongid olid veel kahkordse seinaga vagunid, mille seinte vahel oli liiv, ning mõnet vagunid olid veel kaetud raudplaatidega. Rongiplatvormidel olid kahurid ning rongid olid varustatud kuulipildujatega. Esimene soomusrong valmis 27.novembril 1918. Esimene soomusrong polnud eriti kaitset pakkuv ning see t...
Viimane oskas alati nalja teha, tuua kõigile ka kõige süngemas olukorras väikese naeratuse näole. Miljan armastas palju süüa, seda tõestas ka kolm pätsi leiba tema seljakotis, mis leiti pärast ülevaatamist kui ta oli langenud. Tore kaaslane oli läinud ja kõigil tuju paha.Vaenlane oli tugev, lisaks venelastele sõdisid seal ka hiinlased ja kanged lätlased oma polkudega. Viimastest teadsid rääkida Elva kandist neid külastama tulnud soomusronglased. Räägiti kuidas lätlased oma patareidega raudteid õhku lasevad ja sellega soomusrongide teed ära katkestavad. Varsti sai terve teine rühm tunda läti polkude sitkust. Partisanid koos vabatahtlikega olid just vallutanud Pikksilla, kui Käsper ja Ahas läksid õhtul uurima vaenlast. Teel nägid nad jälgi ja said peagi ka nende jälgede omanikule, vaenlase maakuulajale, järgi. Leidnud punaste asukoha oli selge, et too õhtu nad enam rünnata ei kavatse aga järgmine päev
Sangaste raudteejaam aastal 1919 Esialgse plaani järgi pidi Võru ja Valga vabastamine algama juba 30. jaanuari hommikul, kuid see lükkus edasi päeva võrra, kuna Tartu-Valga raudteel toimus rongiõnnetus, kus Põhja Poegi vedanud rongid kokku põrkasid ning seetõttu viibis nende saabumine rindele vägagi palju. Kuigi toimus selline kõrvalepõige, ei teadnud seda eesliinil olevad Eesti väeosad, Kuperjanovi partisanid ja soomusronglased ning alustasid juba ründeoperatsioone. 30. jaanuaril, kella kahe paiku pärastlõunal vallutasin kapten Anton Irve soomusrongid ja leitnant Kuperjanovi partisanid Paju mõisa. Soomusrongid püsisid kapten Partsi, kes sel hetkel viibis Tartu haiglas, andmetel Kanniste talu liinil, mis jääb raudteelt Paju mõisast 1,8 km kaugusele ning seal oli parim tagada mõisa kaitset. Samal ajal viibisid partisanide rood nii mõisas, lähedastes taludes ja ka reservis.
22. juunil algas eestlaste vasturünnak, mis oli igati edukas. Kui 23. juuni hommikul asusid eestlaste väed uuesti rünnakule, olid sakslased juba põgenemas. Seega otsustav, dramaatiline lahing Võnnu linna (Läti Cesise) vabastamiseks oli 22. ja 23, juunil 1919. aastal. Võnnu lahingus sõdis mõlemal poolel kuni 6000 meest. Oma nime jäädvustasid "marmortahvlile" kolm Eesti dessantpataljoni: Julius Kuperjanovi partisanid, Anton Irve soomusronglased ja Kalevi malev. Kalevlased, kuperjanovlased ja soomusronglased võitlesid kõigis Vabadussõja kriitilisemates lahingutes, sageli kõik kolm koos, nagu Võnnu all. Neid juhatas kindral Põdder. Landeswehri purustamisega Võnnu lahingus oli likvideeritud kõige tõsisem oht. Ühtlasi oli tasutud Saksa vallutajatele nn. Paala lahingu võlg, s.t. kaotus Saksa ordurüütlitele Eesti muistse vabadusvõitluse kõige saatuslikumas lahingus Paala jõel aastal 1217, peaaegu täpselt 700 aastat varem
aasta suve lõpu poole muutus see enamlaste põrandapealseks legaalseks asutuseks. Võimaluse arvete õiendamiseks pakkusid enamlased ise - 30. augustiks kutsuti Tallinnasse kokku Eestimaa Ametiühingute I Kongress - enamlikud kõnemehed hakkasid rääkima sellistest asjadest, mida võib tembeldada riigivastasuseks. Selleks, et anda enamlastele õppetund, selleks toonane siseminister Hellat otsustas 102 kongressiliiget saata sunniviisiliselt Venemaale. Soomusronglased lasid need 25? kongressiliiget maha, käsu selleks andis toonane Kaitseliidu ülem Alver. Ühelt poolt võis tegu olla sõnumiga, aga pigem siiski oli tegu poliitilise mänguga. Samas, eesmärk saavutati, kongress oli laiali saadetid ja ametiühing laiali saadetud ja siit kuni Vabadussõja lõpuni jäi enamlaste peamiseks eesmärgiks rahu sõlmimine ja sõja lõpetamine. Vabadussõjas saavutatud edu põhjused
annaabi.ee 
