Elemendi valmistamiseks valatakse ühte elektroodinõudest ettenähtud kontsentratsiooniga AgNO 3 lahus, teise - nõutava kontsentratsiooniga KBr lahus, mida järgnevalt küllastatakse AgBr-ga. Küllastatud AgBr lahuse saamiseks lisatakse KBr lahusesse intensiivsel segamisel mõni tilk 0,1 n AgNO3 lahust kuni hägu ja nõrga sademe tekkeni. Lahus sademe kohal on küllastatud AgBr-ga. Vahelahusena kasutatakse 1-molaalset KNO3. Edasi asetatakse kohale soolasillad (KNO 3-ga), hoolikalt puhastatud hõbeelektroodid ja mõõdetakse elemendi elektromotoorjõud. Katsetulemustest arvutatakse vähelahustuva soola lahustuvuskorrutis ning võrreldakse seda kirjanduse andmetega. Arvutustes vajalikud Cl- ja Ag+ aktiivsustegurid võetakse tabelist. KATSETULEMUSED Uuritav galvaanielement: Ag|AgBr|KBr||KNO3||AgNO3|Ag Küllast.
SKEEM Tööülesanne: Uurida elektroforeesi nähtust, mtes piirpinna kolloidlahusdispersioonikeskkond liikumise joonkiirust. Selle phjal määrata osakeste laengu märk ja arvutada elektrokineetiline potentsiaal ( - potentsiaal). Töö käik: külgtoru täidetakse juhendaja poolt määratud kolloidlahusega, U-torusse kallatakse umbes 15 ml külgvedelikku ja asetatakse kohale CuSO4-ga täidetud vahelahused. Seejärel asetatakse kohale soolasillad ja Cu-elektroodid, mis ühendatakse alalisvoolu toiteallikaga. Nüüd avatakse ettevaatlikult U-toru ja külgtoru ühendav kraan (1), nii et kolloidlahus tungiks vimalikult aeglaselt U-torusse ja seguneks minimaalselt külgvedelikuga. Kraan hoitakse lahti seni, kuni külgvedelik tuseb elektroodideni. Seejärel suletakse kraan lplikult ja määratakse piirpinna asukohad kolloidlahuse ja külgvedeliku vahel mlemas U-toru harus. Lülitatakse pingeallikas sisse ja
Zn → Zn2+ + 2e– /anoodil toimub elektronide loovutamine/ Cd2+ + 2e– → Cd Zn + Cd2+ → Zn2+ + Cd Töö esimene osa Töövahendid: väikesed keeduklaasid, elektrolüüdilahused, vahelahus (KCl või KNO 3) erinevad metallelektroodid, liivapaber, võrdluselektrood (kas kalomel- või hõbe- hõbekloriidelektrood), soolasillad (KCl või KNO3), voltmeeter. Emj. mõõtmiseks kasutatakse suure sisetakistusega (10 8 — 109Ω ) numbrilise näiduga voltmeetrit, kuna seda läbib üliväike vool. Väike voolutugevus tagab täpsema tulemuse potentsiaalide mõõtmisel. Katse käik. Uuritav galvaanielement koostatakse vastavalt joonisel näidatud skeemile. Elektroodide valik ja elektrolüüdilahuste kontsentratsioonid kooskõlastada praktikumi juhendajaga. Joonis. Elektromotoorjõu mõõtmise skeem
arvutada elektrokineetiline potentsiaal ( - potentsiaal). Töö käik: Kõigepealt valmistada raudhüdroksiid sool, mida saab teha intensiivsel segamisel juhtides 10ml 2% värskelt valmistatud FeCl3 lahust 250ml keevasse vette. Seejärel võtakse kasutusse elektroforeesi uurimise seade, mille külgtoru täidetakse Fe(OH)3 kolloidlahusega, U-torusse kallatakse umbes 15ml külgvedelikku (H2O) ja asetatakse kohale CuSO4-ga täidetud vahelahused. Seejärel asetatakse kohale soolasillad ja Cu-elektroodid, mis ühendatakse alalisvoolu toiteallikaga. Nüüd avatakse ettevaatlikult U-toru ja külgtoru ühendav kraan, nii et kolloidlahus tungiks vimalikult aeglaselt U-torusse ja seguneks minimaalselt külgvedelikuga. Kraan hoitakse lahti seni, kuni külgvedelik tuseb elektroodideni. Seejärel suletakse kraan lplikult ja määratakse piirpinna asukohad kolloidlahuse ja külgvedeliku vahel mlemas U-toru harus. Lülitatakse pingeallikas sisse ja
arvutada elektrokineetiline potentsiaal ( - potentsiaal). Töö käik: Kõigepealt valmistada raudhüdroksiid sool, mida saab teha intensiivsel segamisel juhtides 10ml 2% värskelt valmistatud FeCl3 lahust 250ml keevasse vette. Seejärel võtakse kasutusse elektroforeesi uurimise seade, mille külgtoru täidetakse Fe(OH)3 kolloidlahusega, U- torusse kallatakse umbes 15ml külgvedelikku (H2O) ja asetatakse kohale CuSO4-ga täidetud vahelahused. Seejärel asetatakse kohale soolasillad ja Cu-elektroodid, mis ühendatakse alalisvoolu toiteallikaga. Nüüd avatakse ettevaatlikult U-toru ja külgtoru ühendav kraan, nii et kolloidlahus tungiks vimalikult aeglaselt U-torusse ja seguneks minimaalselt külgvedelikuga. Kraan hoitakse lahti seni, kuni külgvedelik tuseb elektroodideni. Seejärel suletakse kraan lplikult ja määratakse piirpinna asukohad kolloidlahuse ja külgvedeliku vahel mlemas U-toru harus
Stabiliseerivad Londoni dispersioonijõud, dipool, vesiniksidemed, ioonsus ja hüdrofoobsus. 5) Londoni dispersioonijõud: Väga nõrgad, lühiajalised külgetõmbe-tõukejõud. Ühe molekuli aatom + tõmbab enda poole teise molekuli aatomi elektropilve -. Kohe mõjuvad nende molekulide tõukejõud. Mitttepolaarsete piirkondade vahel. 6) Dipool jõud: Polaarsete piirkondade vahel. Ühe molekuli + lõpp ja teise moelkuli – lõpp tõmbuvad. 7) Soolasillad: Vastasnimeliselt laetud ioonide tõmbumine valgu molekulis. 8) Hüdrofoobsed ühendused: Loomises osalevad molekulid, milles on ainult C ja H molekulid (mida rohkem neid aatomeid on seda hüdrofoobsem see molekul on). Ühinevad omavahel Londoni dispersioonijõududega (mittepolaarne+mittepolaarne). 9) Polaarsed molekulid: Kui molekulis on lisaks C ja H (polaatsed) aatomile mistahes aatom. Elusorganismis O, N, S.
joonkiirust. Selle põhjal määrata osakeste laengu märk ja arvutada elektrokineetiline potentsiaal . Töö käik 1. Hoolikalt pestud ja kui U-toru kinnitasin hoidiku külge. 2. Külgtoru täitsin eelnevalt valmistatud kolloidlahusega. 3. U-torusse kallasin umbes 15 ml külgvedelikku ja asetasin kohale -ga täidetud vahelahused. 4. Seejärel asetasin kohale soolasillad ja Cu-elektroodid, mis ühendasin alalisvoolu toiteallikaga. 5. Avasin ettevaatlikult U-toru ja külgtoru ühendava kraani, nii et kolloidlahus tungiks võimalikult aeglaselt U-torusse ja seguneks minimaalselt külgvedelikuga. Selleks oli antud katses destilleeritud vesi. 6. Kraani hoidsin lahti seni, kuni külgvedelik tõusis elektroodideni. 7. Seejärel sulgesin kraani lõplikult ja määrasin piirpinna asukohad kolloidlahuse ja
Elemendi valmistamiseks valatakse ühte elektroodinõudest ettenähtud kontsentratsiooniga AgNO3 lahus, teise - nõutava kontsentratsiooniga KCl (või KBr, KI jne.) lahus, mida järgnevalt küllastatakse AgCl-ga (AgBr, AgI-ga). Küllastatud AgCl lahuse saamiseks lisatakse KCl lahusesse intensiivsel segamisel mõni tilk 0,1 n AgNO3 lahust kuni hägu ja nõrga sademe tekkeni. Lahus sademe kohal on küllastatud AgCl-ga Vahelahusena kasutatakse 1-molaalset KNO3. Edasi asetatakse kohale soolasillad (KNO3-ga), hoolikalt puhastatud hõbeelektroodid ja mõõdetakse elemendi elektromotoorjõud. Katsetulemustest arvutatakse vähelahustuva soola lahustuvuskorrutis ning võrreldakse seda kirjanduse andmetega. Arvutustes vajalikud Cl- ja Ag+ aktiivsustegurid võetakse tabelist. Katsetulemused Uuritav galvaanielement: Ag / AgI / KI // KNO3 // AgNO3 / Ag küllast. AgNO3 on 0,05m; KI on 0,1m
Töö käik. Vastavalt praktikumi juhendaja korraldusele valmistatakse kontsentratsiooniele valmistamiseks valatakse ühte elektroodinõudest ettenähtud kontsentratsioon nõutava kontsentratsiooniga KCl (või KBr, KI jne.) lahus, mida järgnevalt küllast Küllastatud AgCl lahuse saamiseks lisatakse KCl lahusesse intensiivsel segamis lahust kuni hägu ja nõrga sademe tekkeni. Lahus sademe kohal on küllastatud kasutatakse 1-molaalset KNO3. Edasi asetatakse kohale soolasillad (KNO3-ga), hõbeelektroodid ja mõõdetakse elemendi elektromotoorjõud. Katsetulemustes soola lahustuvuskorrutis ning võrreldakse seda kirjanduse andmetega. Arvutus ioonide aktiivsustegurid võetakse tabelist. Valemid t, mille üks elektrood on asetatud vähelahustuva se elemendi elektromotoorjõud ja selle põhjal ks AgCl lahustuvuskorrutise määramiseks kontsentratsioonielement. Elemendi ud kontsentratsiooniga AgNO3 lahus, teise -
. KATALÜÜSI REGULATSIOON 1) Ensüümide spetsiifilisus milles avaldub ja millele baseerub. Aktiivtsentri mõiste molekulaarne sisu. Stereo-, geomeetrilise, absoluutse spetsiifilisuse iseloomustus. Ensüümi spetsiifilisus on ensüümidele omane võime eristada substraate, millele nad toimet avaldavad. Ensüümide spetsiifilisus toimub molekulaarse äratundmise kaudu, mille aluseks on ensüümi aktiivtsentri ja substraadi struktuurne komplementaarsus. Aktiivtsenter ensüümi molekuli piirkond, mis otseselt osaleb katalüütilises protsessis. Seal paiknevad aminihappejääkide katalüütilised rühmad, mis seovad endaga substraadi. Stereospetsiifilisus võime toimida vaid teatavale stereoisomeerile. Geomeetriline spetsiifilisus võime eristada supstraate molekulis. Absoluutne spetsiifilisus toime avaldub vaid ühele substraadile. 2) Reaktsioonikiiruse reguleerimise võimalused rakkudes. Ensüümide kovalentne modifitseerimine. Valkude fosforüleerimi...
kaasa ei liigu, nimetatakse nihkepinnaks ehk libisemispinnaks ja sellele pinnale vastavat potentsiaali väärtust nimetatakse -potentsiaaliks). TÖÖVAHENDID Elektrofereesi kiirust mõõdetakse joonisel 1 kujutatud seadmes. TÖÖ KÄIK Hoolikalt pestud ja kuiv U-toru kinnitatakse hoidiku külge, külgtoru täidetakse juhendaja poolt määratud kolloidlahusega, U-torusse kallatakse umbes 15 ml külgvedelikku ja asetatakse kohale CuSO4-ga täidetud vahelahused. Seejärel asetatakse kohale soolasillad ja Cu-elektroodid, mis ühendatakse alalisvoolu toiteallikaga. Nüüd avatakse ettevaatlikult U- toru ja külgtoru ühendav kraan (1), nii et kolloidlahus tungiks vimalikult aeglaselt U-torusse ja seguneks minimaalselt külgvedelikuga. Kraan hoitakse lahti seni, kuni külgvedelik tuseb elektroodideni. Juhul kui kolloidlahust ei jätku, suletakse ühenduskraan, lisatakse kolloidlahust ja jätkatakse U-toru täitmist, kuni külgvedeliku nivoo ulatub soolasillani.
kolloidlahuste püsivuse määramisel Elektrokineetilist potentsiaali mõjutavad: temperatuur, lahjeduse suurus ja mõnel juhul ka pH. Töö käik Hoolikalt pestud ja kuiv U-toru kinnitatakse hoidiku külge, külgtoru täidetakse kraanini raudhüdroksiidi sooliga. Kraan suletakse ning toru täidetakse ääreni kolloidlahusega. U- torusse kallatakse umbes 15 ml külgvedelikku (vett) ja asetatakse kohale CuSO 4-ga täidetud vahelahused. Seejärel asetatakse kohale soolasillad ja Cu-elektroodid, mis ühendatakse alalisvoolu toiteallikaga. Avatakse ettevaatlikult U-toru ja külgtoru ühendav kraan, nii et kolloidlahus tungiks vōimalikult aeglaselt U-torusse ja seguneks minimaalselt külgvedelikuga. Kraan hoitakse lahti seni, kuni külgvedelik tōuseb elektroodideni. Juhul kui kolloidlahust ei jätku, suletakse ühenduskraan, lisatakse kolloidlahust ja jätkatakse U-toru täitmist, kuni külgvedeliku nivoo ulatub soolasillani
............................. märge arvestuse kohta, õppejõu allkiri Saime teha ainult töö esimese osa! Skeem Uuritav galvaanielement koostatakse vastavalt joonisel näidatud skeemile. Töövahendid: väikesed keeduklaasid, elektrolüüdilahused, vahelahus (KCl või KNO 3) erinevad metallelektroodid, liivapaber, võrdluselektrood (kas kalomel- või hõbe- hõbekloriidelektrood), soolasillad (KCl või KNO3), voltmeeter. Elektromotootjõu mõõtmiseks kasutatakse suure sisetakistusega (108 -- 109 ) numbrilise näiduga voltmeetrit, kuna seda läbib üliväike vool. Väike voolutugevus tagab täpsema tulemuse potentsiaalide mõõtmisel. Töö ülesanne. Töö koosneb kahest osast, aga meie saime teha ainult töö esimese osa: valmistatakse galvaanielement ja mõõdetakse selle elektromotoorjõud. Seejärel mõõdetakse kummagi
Erinevate faktorite osakaal valkude kokkupakkumises sõltub konkreetsest valgust G = H T S TS jaguneb: konformatsiooniline entroopia (ebasoodne) hüdrofoobne efekt (soodne) Soodne H jaguneb: soolasillad molekulisisesed H sidemed van der Waalsi interaktsioonid disulfiidsillad Hüdrofoobne efekt on seotud veemolekulide entroopia kasvuga hüdrofoobsete aminohappejääkide Disulfiid sillad ei määra valgu pakkumisel valgugloobuli sisemusse ruumilist struktuuri kuid stabiliseerivad seda
moodustis. Iseloomulik globullaarsetele valkudele. b) -struktuur e voltunud lamepoogna struktuur iseloomulik fibrillaarsetele valkudele(küüned, suled, soomused) c) Statistiline pundar- vähekorrastunud petiidahel 3) Tertsiaarstruktuur (kolmemõõtmeline ruumiline ehitus, mis tekib polüpeptiidahela spetsiifilisel kokkukägardumisel ja põimumisel kindlakujuliseks gloobuliks. Gloobuliks seovad soolasillad, hüdrofoobsed sidemed, disulfiidsidemed ja fosfaatsillad.) 4) Kvaternaarstuktuur (mitmeruumilselt korrastatud polüpetiidahela kombinatsioon. Tekivad nn epimolekulid.) Tõestamine: Söestumisproov põletamisel karvakärsahais Ksantoproteiinirealktsioon +konts HNO3 + temp kollane +NH3 oranz Biureedireaktsioon NaOH + CuSo4violetne(tõestatakse peptiidsideme olemasolu). ___________________________________________________________________________
see suurt tähtsust. Kui Hb käituks nagu Mb, siis vabaneks kapillaarides väga vähe hapniku. Hb sigmoidne (kooperatiivne) hapniku sidumiskõver tee võimalikuks efektiivse hapnikuvahetuse. Hapniku sidumise tulemusena alfa-ahelatele toimuvad konformatsioonimuutused teevad alles võimalikuks hapniku sidumise beeta-ahelatele. Hapniku 2+ sidumisel (Fe tasapinda tõmbamisel) katkevad kõik soolasillad Hb subühikute vahel. X MOLEKULAARMOOTORID 1. Motoorvalgud e molekulaarmootorid on valgud, mis transformeerivad ATP-energia liikumisenergiaks. ATP hüdrolüüs kutsub esile ja kontrollib motoorvalgu konformatsioonimuutusi, mille tulemusena toimub ühe 8
porfüriini tasapinda. Sellega tõmmatakse kaasa His F8 ja kogu 8. heeliks. See 0,039 nm nihe kandub üle subühikute kontaktpindadele, mille tulemusel lõhutakse ahelate vahelised soolasillad. LIISI KINK 43 BIOKEEMIA test I X. MOLEKULAARMOOTORID 1. Motoorsete valkude (=molekulaarmootorite) mõiste, funktsioneerimise põhimõte ja esindajad. Mootorvalgud e. molekulaarmootorid on valgud, mis transformeerivad ATP-energia liikumisenergiaks.
annaabi.ee 
