See räägib sõjaajast, kus paljud kaotasid enda lähedased, kuid kus ka paljud koju naasesid. Ning ka sellest, kuidas küüditatud unistasid minna tagasi Eestisse. Ning, et olgu ükskõik kui suur sõda kodumaal, tahavad kõik ikka tagasi tulla. „Meri“ See räägib Eestimaa ilust. Räägib sellest, kuidas põllud vohavad ning et elame mere ääres ja et see kohab ilusasti. Eesti taevas on sinine ning päike paistab soojasti. Kõik on Eesti eluga rahul. „Külm“ See räägib sellest, et idapoolt on oodata sõda(koit idast veripunane). Keegi ei tea, millal see tulla võib, ning ootavad hirmunult, lootes, et see ei jõuagi. „Ilus ta ei ole“ See räägib sellest, et talviti on Eestimaa ilus, kui kõik on lumega kaetud. Kuid kui lund ei ole, ei tundu see üldse nii ilus. „Puude all“ See räägib samamoodi nagu „Külm“, et oodata on sõda,
mu püha Eestimaa!" Tekib tunne, et Koidula jaoks oli tähtis saada maetud kodumaa mulda. Seda tõestavad aga read luuletusest ,,Eesti muld ja Eesti süda.": ,,Sinu põue tahan tahan heita/ma kord viimse unele." Mõlemad luuletajad näitavad oma tundeid Eesti päikese vastu, kuigi nad teevad seda erinevalt. Selgemalt annab enda mõtteid edasi Liiv, kirjeldades ,,...ja Eestimaa päike paistab/nii selgesti, nii soojasti!". Kaudselt mainib Eesti päikese meeldivat hubasust ka Lydia. Naine võrdleb teda teist riiki valgustava, kui siiski sama päikesega ,,...Oh kui külmalt võõras päike paistab!..." Lydia on tuntud kui eesti laulu ülistaja. Väga mitmed luuletused tema sulest on pühendatud laulule ja laulmisele. Ta sooviks justkui täita terve ilma eestikeelse lauluga. ,,Eesti laul, kõla sa üle metsa, üle maa!
· Leia mõni luuletus, mis teemalt või meeleolult haakub mõne episoodiga sinu elus. Näiteks raamatu teine luuletus meenutab kohe mulle eelmist suve. *** Mu üle Eesti taevas On nõnda sinine, Ja Eestimaa päike paistab nii selgesti, soojasti! · Leia luuletusest anto- ja sünonüüme, tsitaatsõnu, kõnekeelt, vananenud ja harvaesinevaid sõnu. Anto- ja sünonüümid Vastandsõnu luuletustest ma ei leidnud, sünonüüme ka mitte, see võib olla tingitud sellest, kuna minu raamatus pole kõik täispikad luuletused, vaid mõned on luuletuste katkendid. Tsitaatsõnad Tsitaatsõnu ka ei leidu, kuna see on suhteliselt vana luulekogu (1998) ja luuletused seal
kõiges maailmas sa kaotad sellegi käest. ,,Nutt"- ... et väiksel rahval suure kasuks tarvis kaduda (Eestimaa oleks nagu tall ja vaenlased lõvid). Usku isamaale. Võrreldes Koidulaga on Liivi luuletused süngemad- räägivad nii nagu asjad on. Koidula unistas pidevalt, et tahaks kodus olla, seal on kõige parem, kõige ilusam loodus, turvalisus. Liiv aga leidis, et siin pole sugugi nii hea olla. Rõõmsamad luuletused: ,,Meri"- ... ja Eestimaa päike paistab nii selgesti, soojasti. ,,Isamaale"- jagab kõike Isamaaga ,,Mis meil kaunis, mis meil kallis"- ... Isamaa on meile kallis, ta meil kallis, püha on, ta on meie kindel side, ta on meie õnn. ,,Sinuga ja sinuta"- ... Isamaa! Sinuga olen õnnetu ma, õnnetum ilma sinuta. Usub, et Eestist saab riik ,,Kas näitad"- ... ja nõnda on lugu ka Eestis ja nõnda on elu kiik: ükskord- kui terve mõte- ükskord on Eesti riik! Kas aasta tuhandeid
Mendelssohn-Bartholdyt 2 lauluga. Teised autorid kuulusid saksa liidertaafellike muusikute leegioni. Kontserdi viimased palad esitati tihedas vihmasajus, kuid see ei hajutanud ülevat meeleolu. Kava lõpetati hümniga, mis hurraa-hõiskamisega kaks korda pidi lauldama. Kontsert õnnestus niisama hästi kui eelmisel päeval ja jättis kuulajaile võimsa mulje. Kolmas pidupäev Kolmandal pidupäeval, reedel, 20. juunil, oli vihmasadu lõppenud ning päike paistis selgesti ja soojasti rõõmsate piduliste peale. Kell 9 algas jälle rongkäik ja liikus endise marsruudiga piduplatsile. Teel mängisid osavõtvad pasunakoorid. Kontserdi avas Väägvere pasunakoor piduliku marsiga. Lauljad ja kuulajad olid nii pidurõõmu sisse vaonud, et neid ei suutnud eksitada äkiline kisa Tähtvere linnajaos puhkenud tulekahju pärast. Tekkinud väike rahutus vaibus täiesti, kui saadi teada, et tuletõrje on rutanud õnnetuskohale, sest enam ega paremini ei võinud keegi inimene avitada
Ta pidi kaua ja kõvasti koputama, enne kui uinunud sõber kuulis. ,,Kes seal on?" möirgas Slopasev viimaks. ,,See olen mina, Ivan Vassiljits," piiksus Voitinski ukse taga. ,,Aa, see olete teie!" hüüdis Slopasev. ,,Silmapilk, silmapilk! Teile on mu koja uksed alati avatud, teile olen ma alati valvel." Ja ta laskis Voitinski sisse, pani ta laua äärde istuma, süütas lambi, ajas juttu ja talutas sõbra lõpuks uuesti voodisse ja kattis ta seal soojasti kinni. Ise targutas ta nõnda: ,,Teie magate nagu koer oma onnis, Ivan Vassiljits." ,,Jumala eest, nagu koer oma onnis," oli Voitinski lapsikult naeratades ja kögisedes nõus. ,,Aga nii see peabki olema, Ivan Vassiljits," lohutas teda Slopasev. ,,Kõik ühesugused jumala loomad, olgu inimene või koer." ,,Jumala eest, kõik ühesugused, olgu inimene või koer," kinnitas Voitinski. ,,Mina, näiteks, kuigi kolleegia nõunik, ikkagi nagu koer, jumala eest, nagu koer."
annaabi.ee 
