Kõik Jaanilinna hõivamise katsed olid lõppenud edutult. Saksa väejuhatus püüdis teha kõik selleks, et vältida nõukogude vägede läbimurdmist Eestisse. 07. veebruaril 1944 toetas Eesti Vabariigi peaminister presidendi ülesannetes Jüri Uluots mobilisatsiooni läbiviimist Eestis, kutsudes lahingulippude alla kümneid tuhandeid eestlasi. Oli alanud Teine Eesti Vabadussõda. 08. veebruaril 1944 toodi Neveli rindelt ära ja suunati Narva rindele 20. Eesti Diviis. Ka major A.Rebase ja Soodeni pataljonid palusid end viia Novgorodi lähistelt samuti Narva rindele, kus pidasid verist võitlust sakslased, mobiliseeritute pataljonid Viljandist, Pärnust, Tartust, krahv Strachvitzi soomusüksused, norralaste, taanlaste, flaamlaste, valloonide, rootslaste ja soomlaste väeüksused. 11. veebruari hommikul jõudsid Neveli alt läbi Läti Valga linna major Harald Riipalu pataljoni mehed. Samal päeval alustas 2. löögiarmee uut ulatuslikku pealetungi. Selleks ajaks
Läti Relva-SS Vabatahtlike Diviisi. Pika lõigu mehitamine tekitas pataljonile raskusi. Rinnet markeerisid hõredalt paigutatud laskurpesad. Tihti hiilisid punaste piilkonnad eestlaste vahelt läbi, mida soodustas ka jõeäärne suletud maastik ja kõrge rohi. Nii tuli ette ka väiksemaid lähivõitlusi. Sügisel muutus olukord eriti pingerikkaks. Sügisene vihm muutis Volhovi-äärse ligipääsmatuks, kaevikud muutusid kraavideks ja ulualused kaevudeks. Olukord polnud parem ka Soodeni pataljoni lõigus, mis asus Rebase pataljonist vasakul. Hilissügisel vahetati pataljon välja. Esimest korda kuulsid eestlased seal sakslaste uue relva MG42 (elektrikuulipilduja) tööd. 9. novembril 1943 autasustati Rebast Raudristi I klassiga. 14. jaanuari hommikul 1944 murdis marssal Meretskovi armee end välja Volhovi sillapeast, samast lõigust, kus mõne kuu eest oli asunud 658. ja 659. pataljon. Teine Punaarmee kiil tungis üle Ilmjärve kaela Vana-Rakoma küla kohal, raskuspunktiga 659
lõunast ääristav Põhja-Eesti paekallas on Lahemaa piires enamalt jaolt mattunud kvaternaari setetega ning seetõttu enamasti tajutav vaid suhteliselt lauge nõlvana. Vähesele paljandumisele vaatamata kerkib aga klindi perv kõige kõrgemale just Lahemaal, ulatudes Vihulas 67 m ü.m.. Klindi perve iseloomustavad õhukese pinnakattega paetasandikud ehk alvarid. Balti klint Pakri poolsaarel Rahvuspargi lõunaosa Rahvuspargi lõunaosa ulatub Kõrvemaa suurte metsade ja soodeni. Lisaks soomassiividele ilmestavad pinnamoodi ka keeruka ehitusega mandrijää servamoodustiste vööndid vaheldumisi mõhnastike ja kruusa- liivaväljadega (fluvioglatsiaalsed deltad). Viimastest on tuntumad Tapa-Pikasaare, Ohepalu-Viitna ning Pühamäe-Kemba oosideahelikud. Loodusrajad Rannikumadaliku maastikega saab tutvuda Käsmu ja Majakivi looduse õpperajal. Rannaküladest ning nende ümbrusest annab hea ülevaate Altja õpperada.
puisrabavööndid vahelduvad arvukate rannavallidega. Klindi perve iseloomustavad õhukese pinnakattega paetasandikud ehk alvarid. Eriti iseloomulikud on need Muuksi, Võhma, Sagadi ja Vihula ümbruses, kus kadakastel loodudel leidub arvukalt muinasasustusele ja põlluharimisele viitavaid kivikangruid, kultusekive, muinaspõlde ning linnamägede asemeid. Rahvuspargi lõunaosa ulatub Kõrvemaa suurte metsade ja soodeni. See ala kujutab endast ulatuslikku jääpaisjärvetasandikku, mis on tekkinud viimase jäätumise lõpul suures jääsulamisveekogus, koosneb valdavalt liivast ja viirsavist ning on suures osas soostunud. Lisaks soomassiividele ilmestavad pinnamoodi ka keeruka ehitusega mandrijää servamoodustiste vööndid vaheldumisi mõhnastike ja kruusa-liivaväljadega (fluvioglatsiaalsed deltad). Viimastest on tuntumad Tapa-Pikasaare, Ohepalu-Viitna ning
viiruline maastik, kus lage või puisrabavööndid vahelduvad arvukate rannavallidega. Klindi perve iseloomustavad õhukese pinnakattega paetasandikud ehk alvarid. Eriti iseloomulikud on need Muuksi, Võhma, Sagadi ja Vihula ümbruses, kus kadakastel loodudel leidub arvukalt muinasasustusele ja põlluharimisele viitavaid kivikangruid, kultuskive, muinaspõlde ja linnamägede asemeid. Rahvuspargi lõunaosa ulatub Kõrvemaa suurte metsade ja soodeni. See ala kujutab endast ulatuslikku jääpaisjärvetasandikku, mis on tekkinud viimase jäätumise lõpul suures jääsulamisveekogus, koosneb valdavalt liivast ja viirsavist ning on suures osas soostunud. Lisaks soomassidele ilmestavad pinnamoodi ka keeruka ehitusega mandrijää servamoodustiste vööndid vaheldumisi mõhnastike ja kruusaliivaväljadega (fluvioglatsiaalsed deltad). Viimastest on tuntuimad Tapa-Pikasaare, Ohepalu-Viitna ning
Mobilisatsiooniga tuli sõtta u 38 000 (43 000) meest. Juba esimesed kontaktid Eesti pinnale tunginud punaarmeelastega kinnitasid, kui põhjendatud olid J. Uluotsa väited surmaohust eesti rahvale. Meriküla dessantväelased tapsid jõhkralt esimesed nende teele jäänud tsiviilisikud ja nendele oligi antud käsk kohelda kõiki eestlasi vaenlasena. Algasid meeleheitlikud vastupanu- ja tõrjelahingud Eesti piiril ülekaaluka vastasega. Major Alfons Rebase 658. Idapataljoni ja major Georg Soodeni 659. Idapataljoni Surkovo ning Vaskovo lahingud hävitasid ülekaalus olnud vastase diviisi elavjõu. Need lahingud tõid major Alfons Rebasele esimese eestlasena autasuna Raudristi Rüütliristi. Veebruaris kodumaale saabunud 45. rügemendi major Harald Riipalu pataljoni võitlejad läksid Tartust kohe lahingusse ning kiire ja otsustava tegevuse tulemusena hävitasid 14. ja 15. veebruari võitlustes üle Peipsi järve tulnud vaenlase Meerapalu-Jõepera dessandid
See tekitas aga järjekordse probleemi – 1942. aasta oktoobriks oli gruppide isikkoosseeis langenud sedavõrd väikseks, et julgestusgrupid koondati kokku. Alles jäid 181, 182 ja 184 ning 13. grupp. Selleks ajaks oli muutunud ka õiguslik süsteem Saksamaal, mis lubas nüüdsest alates Wehrmachti koosseisu luua ka Idaüksuseid. 8 Koheselt moodustati kolm Idapataljoni: 658. pataljon, major Alfons Rebase juhtimisel; 659. pataljon, major Georg Soodeni juhtimisel ja 660. pataljon, major Heinrich Ellrami juhtimisel. Kõik kolm allusid 18. armee idaüksuste ülemale. Peale selle loodi ka 657. Idakompanii, mis allus 16. armee idaüksuste ülemale ja tegutses teistest eraldi, põhiliselt lõunapool. Samuti säilis Narva üksus, kes võis välja panna oma pataljoni. 1943. aasta lõpuks olid eestlaste Idapataljonid sõjategevuses – 658. ja 659. pataljon olid Novgorodi all eesliinil, 660. Idaptaljon Narva all
Mere pataljon (I/46.) , kus noor Uscha Harald Nugiseks sai esimese eesti sõdurina rüütliristi .6.märtsiks oli ülesanne täidetud. Raevunud punaväe juhatus koondas Narva alla 9 korpust , millele sakslastel oli vastu panna 7 diviisi ja üks brigaad . 1.märtsil algas uus jõuline kallaletung Auvere suunas. Rünnakukiilu peatasid esimese eestlasest rüütliristi kandja major Alfons Rebase 658.ja kapten Georg Soodeni 659.idapataljon , võideldes Putki-Sirgala ruumis ka sissepiiratuna kuni Saksa vastulöögini.Lakkamatud rünnakud jätkusid . Vaheldusid vaid rõhuasetused.17.märtsil ründasid venelased pealöögi suunas 20 diviisi jõududega 3 kaitsjate diviisi , kuid kaitset ei õnnestunud ka laipade massiga üle ujutada . Märtsi lõpuks oli venelaste jõud otsas : nad olid kaotanud 70.000 meest langenutena (Saksa poolel 20.000 langenut ) . 7.aprillil andis punaväe juhatus käsu üle minna kaitsele.
annaabi.ee 
