Libahundid ja nõiad on kuradi loomad, kuid Tiina oli tänanud just jumalat pärast esimest söögikorda Tammarude juures. Nägemise kaotanud vanaema ei uskunud, et näitsik võib olla libahunt. ''VANAEMA(kummargil surnu üle, loeb juba ammugi pomisedes surnupalvet, aga nõnda, et ainult viimased sõnad kuuldavale tulevad)... Ja võta tema patust puhas hingekene oma auriiki, issand, igavene jumal! Aamen!'' (lk. 46) Tammarude kasutütar oli enne surma haavatuna Marguse kuulist, soninud ning surejatel pole põhjust valetada. ''TIINA (ärgates): Margus! Margus! Huu! Hundid!! - (Õnnelikult.) Süüa andsid minule! (Naeratades) Või jalad harkis all nagu kunagi poisil! See nüüd minu noorik!... (Äkki erutatult.) Mis te tahate minust! Mina ei tea Kivesti Kaarli varsast! Ema! Ema! (Tahab üles tõusta, südantlõhestavalt.) Ema! (Langeb tagasi, tema silmad lähevad laiali lahti.) Ja anna neile andeks nende võlad, kui meie andeks anname oma.
Margus ja vanaema räägivad südamest südamesse. Vanaema ütleb Margusele, et ta mõistab ta tundeid. Kuid ema-isa jutt on õige, et Tiina ei sobi Margusele, et kokku ei sobi nii erinevad. Ja et Tammaru tõug on alati võtnud omale elukaaslasi omade seast, Tiina veri on aga võõras. Et Tammaru tõug ongi alandlikult oma rasket elu elanud ja koormat kandnud ning orjalik. Et nemad pole ka saanud seda, mida süda soninud on. Ning Tammaru veri ongi puhtaks jäänud. Et kõik on ikka kollaste peade ja siniste silmadega, et nii on lihtsalt õige. Tiina tuleb koju. Margusel on hea meel, aga pererahvas ei lase teda Tiinale ligi. Kuid perenaine ja peremees ei võta teda enam tagasi peremees on tulivihane ta peale ja perenaine ei usu kohe üldse enam seda juttu, et Tiina end suurest meeleheitest ja vihast inimeste vastu meelega libahundiks nimetaks. Tiina vihastab uuesti, et mis ema ja isa need inimesed küll on,
mis õigustaks Delphine tegu. · Rastignaci nõbu de Beauseant pidi peale balli lahkuma Normandiasse ja jättis Rastignaciga hüvasti ja kinkis talle oma lemmikkindad · Rastignac läks tagasi pansioni, sai hommikul teada, et Goriot ei ela kaht päevagi ära, Bianchon pidi linna minema ja jagas Rastignacile juhiseid, mida kindlatel hetkedel teha, samuti ütles ta, Et Goriot oli terve öö oma tütardest soninud ja see ajas ta nutma. · Goriot palus, et Christophe ta tütred kutsuks. Kuigi ta teadis, et sureb varsti, rääkis ta ikkagi, et läheb Odessasse tärklist tegema ja saab rikkaks ja annab raha tütardele · Christophe rääkis,et pr de Restaud oli öelnud, et ta on abikaasaga väga tähtsad jutud arutada ja ta tuleb kohe kui saab ja Delphine oli hoopis välja läinud, seega kumbki tütardest ei tule.
Isa oli teadvuseta. Howard Carter oli tema juures. Ja minu ema leedi Almina ka. Öösel äratati mind kümme minutit enne kella kahte. Minu juurde tuli õde ja ütles, et isa on surnud. Tema juures viibis ema, kes sulges ta silmad. Kui ma tuppa astusin, kustusid äkki kõik tuled. Pandi põlema küünlad. Kolm minutit hiljem süttisid tuled uuesti. Ma võtsin oma isa käe ja palvetasin." Carnarvoni õde leedi Burghclere meenutab, et ta vend oli palavikus soninud Tutanhamonist. Ta kirjutab oma mälestustes: "Tema viimased sõnad olid: "Ma olen tema kutset kuulnud ja järgnen sellele."" Ja Carnarvoni poeg lisab: "Kogu Kairot tabanud elektrikatkestusele pole tänini mingit seletust. Järelepärimine elektrijaama andis tulemuseks, et niihästi voolu ootamatule katkemisele kui ka ootamatule taastumisele pole mingit seletust." Arheoloogi poeg meenutab edasi: "Isa suri veidi enne kella kahte Kairo aja järgi
Continental. Isa oli teadvuseta. Howard Carter oli tema juures. Ja minu ema leedi Almina ka. sel ratati mind kmme minutit enne kella kahte. Minu juurde tuli de ja tles, et isa on surnud. Tema juures viibis ema, kes sulges ta silmad. Kui ma tuppa astusin, kustusid kki kik tuled. Pandi plema knlad. Kolm minutit hiljem sttisid tuled uuesti. Ma vtsin oma isa ke ja palvetasin. Carnarvoni de leedi Burghclere meenutab, et ta vend oli palavikus soninud Tutanhamonist. Ta kirjutab oma mlestustes: Tema viimased snad olid: Ma olen tema kutset kuulnud ja jrgnen sellele. Ja Carnarvoni poeg lisab: Kogu Kairot tabanud elektrikatkestusele pole tnini mingit seletust. Jreleprimine elektrijaama andis tulemuseks, et niihsti voolu ootamatule katkemisele kui ka ootamatule taastumisele pole mingit seletust. Arheoloogi poeg meenutab edasi: Isa suri veidi enne kella kahte Kairo aja jrgi. Nagu hiljem kuulsin, juhtus siin Highclereis hommikul natuke enne
kuulsale hiiglaste maale, kus käis Gulliver ja kus ta nii väga hirmu tundis; ja siiski ei olnud ta veel eesmärgile jõudnud: jäi veel eeskoda ja ootetuba. Eeskojas ei mängitud enam, seal jutustati lugusid naistest, kuna ootetoas kõneldi õukonnasündmustest. Eeskojas d'Artagnan punastas, ootetoas läbis teda värin. Tema erk seiklejafantaasia, mis ta Gascogne'is muutis kardetavaks toatüdrukutele ja mõnikord isegi noortele aadlidaamidele, polnud iialgi, isegi mitte palaviKunoos, soninud pooltestki imepärastest armulugudest ja galantsetest seiklustest, millest siin kõneldi ühenduses kõige tuntumate nimedega ja peenemaidki üksikasju varjamata. Kui eeskojas oli sokeeritud tema sündsustunne, siis ootetoas sai tugevasti kannatada tema lugupidamine kardinali vastu. Oma suureks üllatuseks kuulis d'Artagnan, kuidas seal avalikult kritiseeriti poliitikat, mis kogu Euroopat hoidis hirmu all; samuti arvustati siin kardinali
Siis ta oli seisnud kirikus pingi otsa juures ja temast oli mööda läinud kolm naist, kõik mustas, kõik looris, üks nähtavasti vana, teised noored, sest nad talutasid seda ühte. Nad läksid kolmekesi altari ette ja põlvitasid seal terve koguduse silma all suuril paelahmakuil. ,,Õpetajaproua leinab oma ainust poega," sosistati siis Indreku kõrval. Veel praegu ta mäletab, kui imeliselt need sõnad teda tol korral olid puudutanud. Lõhnab siis õpetajaproua lein nõnda? oli ta endamisi soninud. Ta oli juba niipalju nuttu ja pisaraid näinud, ometi polnud ta kunagi seda lõhna tundnud, mitte kunagi. Ainult õpetajaproua pisarad lõhnavad nõnda, kui ta leinab terve koguduse silma all oma ainukest poega; õpetajaproua pisarad ja Mauruse esimese järgu õppeasutise puutrepp -- ainult need kaks asja ilmas. Ülal trepiotsal ootas Indrekut toatuhvleis halli habemega ja kräsus kulmudega vanahärra,
annaabi.ee 
