ravimid ära ja hakkab tagasi sõitma. 2.Tsitaadid 1)Hell Tanner, mõrtsukas ja vägistaja inimkonna viimane lootus. Kuidas saab olla selline inimene inimkonna viimane lootus? Viimane lehekülg 2),,Mida sa veel nägid? ,,Gila monstrumeid. Tohutud värvilised sisalikud, nii suured kui küün" Päris suured on need. Lehekülg103 3)"kas siin on midagi erilist mid silmas pidada?" ,,Maod igaüks sama jäme nagu solgitoru, ära neile otsa sõida" Oleks jube küll kui endal mõni sõlgitoru jämedune madu üle tee roomaks. Lehekülg 40 3. Mõttede mida raamat peale läbilugemist tekitas. 1) Oleks ikka jube küll kui meil ka niisugune ilm oleks. 29 2)Huvitav kas meile tulevad ka niisugused tormid kunagi? 3)Kui ma oleksin selle mehe asemel olnud oleksin ma vist pooled asjad teisiti teinud. 4. 3 küsimust raamatu kohta. 1)Miks ei võtnud Hell tanner esimese auto varustust kui see katki läks?
Puututab kaablit ja saab vägeva elektrilöögi. Kahjuks oli põrandal maas veel lohakile jäetud kraami ja poiss lendas teravate puupakkude ja muu koli otsa. Selgroo vigastus oli kergelt tulema. 16. Poisid hakkasid turnima tellingutel, mis oli pandud kooli puumaja ümber, et teha seal remonti. Poisid jooksid ja mängisid seal, teadmata, et tellingute panek oli veel pooleli. Üks poiss kukkus teise korruse tellingutest läbi ja sai korraliku vigastuse. 17. Puumaja solgitoru kaas oli pealt ära võetud ja masinad seal juures. Kahjuks ei olnud pandud märki maha, et ohtlik või ettevaatust. Poiss kukub sinna sisse. Õnneks olid töömehed juures ja kiired päästma. 18. Masin tõstab puitlaastplaati. Tüdruk kõnnib seal all. Masin kogemata pillab plaadi maha ja tüdruk kannatab. Saab haiget korralikult ja selgroo vigastusega viiakse ta haiglasse. 19. Ehitusmajas tehakse palkmaja ja meie tislerid on seal neile abiks. Üks osa paneb maja
mõtteid aktiivse seltsieluga kõrvale viia, kuid mees tüdineb sellest ruttu. Karin aga ei saa oma seltskonnast loobuda, kuigi tegemist on rohkem poosiga: tegelikult ta ei tunne hingesugulust nende inimestega, talle on tähtis enda uhkus. Autor on kujutanud seltskonnadaame ja mehigi tühiste ja mõttetute inimestena, rahvarämpsuna, kelle hulgas valitseb ühtlane eneseupitamine arulagedusega käsikäes. Seda tunneb Karingi, kui ta mõnikord kohvikust tulles tunneb end olevat käinud läbi solgitoru. Ometi ei luba ta endal loobuda sinna minemast, talle on liiast tähtis enda isik ja selle kajastus teise silmades, talle on vaja tunnet, et teda hinnatakse ja seda loodab ta leida seltskonnast. Probleemid suurenevad, kui Karini isa jääb pankrotti: sõber ärimees Köögertal teeb ta paljaks. Ometi ei pälvi Köögertal kõigilt, kaasaarvatud Vesiroos ise, muud kui imetlust. Pärast isa pankrotti hakkab Karin oma positsiooni kaotama ja see ajab ta paanikasse.
pangahärrasid, sõjaväelasi ja isegi endisi peaministreid." (lk 69) Oma põhiolemuselt pole Karin hoopiski halb inimene. Tema rahutu, sügav ja kirglik loomus, mis januneb õnne ja armastuse järele, tema seesmised heitlused iseendaga tõendavad seda. Kusagil hinge sügavuses hõõgub Karinis veel inimliku protesti tuluke seltskonna vastu, kuhu ta ka ise kuulub, ja mõnikord kohvikust lahkumisel tekib temas tundmus, ,,nagu oleks ta hingeliselt kui ka kehaliselt käinud läbi solgitoru" (lk 53), kuid Karinis pole jõudu ega tahtmist välja rabeleda sellest mülkast, kuhu ta üha sügavamale ja sügavamale vajub. (H.Tobias) Teos algab seltskonnas ühe tuntuma ärimehe Köögertali pankrotiga. See, et Köögertal on pankrotti läinud, ohustab ka teisi ärimehi, kaasa arvatud Karini isa Vesiroosi. Vesiroosi ainukeseks pääseteeks on tema tütar Karin. Ta soovib nimelt Karinile pulmadeks kingitud majale obligatsioone teha, Karin aga keeldub sellest
peaministreid." (lk 69) Oma põhiolemuselt pole Karin hoopiski halb inimene. Tema rahutu, sügav ja kirglik loomus, mis januneb õnne ja armastuse järele, tema seesmised heitlused iseendaga tõendavad seda. Kusagil hinge sügavuses hõõgub Karinis veel inimliku protesti tuluke seltskonna vastu, kuhu ta ka ise kuulub, ja mõnikord kohvikust lahkumisel tekib temas tundmus, ,,nagu oleks ta hingeliselt kui ka kehaliselt käinud läbi solgitoru" (lk 53), kuid Karinis pole jõudu ega tahtmist välja rabeleda sellest mülkast, kuhu ta üha sügavamale ja sügavamale vajub. (H.Tobias) Teos algab seltskonnas ühe tuntuma ärimehe Köögertali pankrotiga. See, et Köögertal on pankrotti läinud, ohustab ka teisi ärimehi, kaasa arvatud Karini isa Vesiroosi. Vesiroosi ainukeseks pääseteeks on tema tütar Karin. Ta soovib nimelt Karinile pulmadeks kingitud majale obligatsioone teha, Karin aga keeldub sellest
kodanlane. Karin aga ei saa oma seltskonnast loobuda, kuigi tegemist on rohkem poosiga: tegelikult ta ei tunne hingesugulust nende inimestega, talle on tähtis enda uhkus. Autor on kujutanud seltskonnadaame ja mehigi tühiste ja mõttetute inimestena, rahvarämpsuna, kelle hulgas valitseb ühtlane eneseupitamine arulagedusega käsikäes. Seda tunneb Karingi, kui ta mõnikord kohvikust tulles tunneb end olevat käinud läbi solgitoru. Ometi ei luba ta endal loobuda sinna minemast, talle on liiast tähtis enda isik ja selle kajastus teise silmades, talle on vaja tunnet, et teda hinnatakse ja seda loodab ta leida seltskonnast. Probleemid suurenevad, kui Karini isa jääb pankrotti: sõber ärimees Köögertal teeb ta paljaks. Ometi ei pälvi Köögertal kõigilt, kaasaarvatud Vesiroos ise, muud kui imetlust. Pärast isa pankrotti hakkab Karin oma positsiooni kaotama ja see ajab ta paanikasse. Selleks, et võimalikult seda
annaabi.ee 
