vaja rahvakoosolekutel esinemiseks. Ametist sõltuvalt ei otsinud viimset tõõde, õpetasid kuidas argumenteerida. (kuulsaim sofist Protagoras). Sokrates eristamaks end sofistidest ei võta õpetamise eest tasu. Ei esitanud doktriine vaid lähenes kriitiliselt, kahtlevalt tavakeele mõistetele. Ma tean, et ma midagi ei tea. Tegevuse mõtet nägi nö vaimses ämmaemandakunstis. Hüüdlause: tunneta iseennast. 7. Platon- rajas esimese metafüüsilise süsteemi. Mis on olev tervikuna? Kantud sokraatilisest intuitsioonist, et üldine on olemas. Kuigi nähtavad maailmad on tekkimises ja hävimises, on see, mis neid asjadena vormib, olemus. Olemus? See on üline, üldisus jõuab olemuste eristamiseni- ideeõpetuseni. Üldine on mõeldav, mitte kogetav. Üldmõiste sisuk on asjade olemus-idee. Metafüüsika põhiküsimuse vastus- olev on tervenisti idee. Üldmõisted on tal ülimad realiteedid. Idemaalima isel- ideed on muutumatud, igavesed, ainulised. Olev ise jag
Seda kolmandat tunnetust, millest Sokratesele räägib Diotima (ehk „jumalakartlikkus“) ja millest ta on eeldatavasti õppust võtnud, kinnitataksegi viimases kõnes. 7. Viimasena võtab sõna nokastanud Alkibiades, kes poole öö pealt peole saabub. Alkibiades kirjeldab, kuidas Sokrates tõepoolest ei hooli keha ilust ega maisest kasust. Kõigepealt räägib ta, kuidas ta püüdnud Sokratest ära võrgutada, kuid kuidas too hoidunud „sokraatilisest armastusest“, nii et „kui olin Sokratesega terve öö maganud, tõusin üles täpselt niisugusena, nagu oleksin maganud isa või vanema venna juures“ (236). Ehk teisisõnu, Sokrates ei lase end meelelistest peibutistest eksitada. Seejärel jutustab Alkibiades Sokratese vaprusest sõjas, kus ta ei lasknud end meelelisest hädaohust eksitada (st. Sokratest ei eksita ei meeleline mõnu ega meeleline kannatus).
valitsedes tahte abil kirge. Platoni arvates oli ideaalilähedaseks riigiks Sparta. Kogu tema filosoofiast annab ülevaate tema põhiteos, dialoog ,,Riik". Platoni mõju oli väga oluline kristluse kujunemisele, kuna filosoofi täiusliku ideede maailma õpetus sobis kristliku ainujumala ideega. Kuigi nähtavad maailmad on tekkimises ja hävimises, on see, mis neid asjadena vormib, olemus, Platoni uskumuse kohaselt püsiv ja hukkumatu. Platon jõuab olemuste eristamiseni, ideeõpetuseni sokraatilisest lähtest: huvist üldmõistete vastu. Kuna teadmine pidi Sokratesel olema midagi kindlamat arvamusest ja teadmine põhines üldmõistetel, siis võib siit järeldada, et üldmõistete sisu peab olema püsiv ja muutumatu. Üldine on ainult mõteldav, mitte kogetav. Üldmõistete sisuks on asjade olemus, seda nimetas Platon ideeks Platoni vastus metafüüsika põhiküsimusele: olev tervenisti on idee. Nähtuste maailma kuuluv asi on olemas üksnes seetõttu, et ta saab osa ideest.
püüdlemine tarkuse poole. 3 7. Platoni ideedeõpetus, idee ja nähtuse erinevused, ideedemaailma struktuur, ideede tunnetamine. Platon (427-347): Üldine on olemas. Meeleline maailm ei ole kõik, millest võib rääkida. Olemus on püsiv ja hukkumatu. Olemus teeb selle, mis miski on, aga pole ometi ise asjana kohatav. Platon jõuab olemuste eristamiseni, ideeõpetuseni sokraatilisest lähtest: huvist üldmõistete vastu. Üldmõistete sisu peab olema püsiv ja muutumatu. Üldine on ainult mõteldav, mitte kogetav. Üldmõistete sisuks on asjade olemus, seda nimetas Platon ideeks (idea). Platoni vastus metafüüsika põhiküsimusele: olev tervenisti on idee. Idee on realiteet, nähtus on olemas vaid seetõttu et ta on osa ideest. Nähtuste maailm on ideedemaailma kahvatu peegeldus. Ideed on nähtava maailma omaduste põhjuseks. Nähtus saab osa (parousia) ideest
Niisiis täpselt sama siht, mida Protagoraski ütles oma sofisti-tegevuse eesmärgiks olevat. Millest siis Sokratese selline terav distantseerumine sofistidest? Sellel peavad olema mingid sügavamad põhjused kui filosoofia jaoks väline asi, kas õpetuse eest võeti raha või mitte. Tegelikult võiks siin rääkida kahest erinevast hariduse olemuse käsitlusest ja hariduse tüübist – niiütelda “sofistlikust haridusest” ja “sokraatilisest haridusest”: 1. Sofistlik hariduse-käsitlus käsitab hariduse sisu millegi sellisena, mis on juba valimiskujul olemas. See on see teadmine ja oskus, mida sofist täiel määral juba valdab ja mida ta aitab õpilasel omandada. Õpetusprotsessi lõpuks peaks õpilanegi valdama neid valmisteadmisi ja -oskusi, mida ta võib sellisena kohe rakendada nendele olukordadele, millega hakkamasaamiseks need teadmised ja oskused olid mõeldud. Nagu eelmises loengus juttu oli,
annaabi.ee 
