Skisofreenia Skisofreenia on psüühikahäire, millele on omased häired tajumises, mõtlemises, tundeelus ja tahteelus. Halvenenud on ka mälu. Intellekti skisofreenne protsess märgatavalt ei mõjuta. Haigust, mida tänapäeval vaadeldakse skisofreeniana, kirjeldas esimesena Emil Kraepelin 1896. aastal. Kui enne Kraepelini olid tuntud mõisted katatoonia, hebefreenia, varajane nõdrameelsus, siis Kraepelin ühendas need ühtseks nosoloogiliseks ühikuks ja nimetas seda dementia praecox'iks (varajane nõdrameelsus). Tänapäevase nimetuse, skisofreenia, võttis kasutusele Eugen Bleuler 1908. aastal. Skisofreenia on haigus, mkis ei lõppe surmaga.
Eugen Bleuler (18571939), kes võttis kasutusele mõiste Schizophrenia Ladinakeelne nimi Schizophrenia Skisofreenia on psüühikahäire, millele on omased häired tajumises, mõtlemises, tundeelus ja tahteelus. Halvenenud on ka mälu. Intellekti skisofreenne protsess märgatavalt ei mõjuta. Sisukord 1 Ajalugu 2 Etiopatogenees 3 Epidemioloogia 4 Sümptomid 5 Diagnostika 5.1 Kliiniline 5.2 Laboratoorne 6 Alavormid 7 Ravi 8 Prognoos Ajalugu Haigust, mida tänapäeval vaadeldakse skisofreeniana, kirjeldas esimesena Emil Kraepelin 1896. aastal. Kui enne Kraepelini olid tuntud mõisted katatoonia, hebefreenia, varajane nõdrameelsus, siis Kraepelin ühendas need ühtseks nosoloogiliseks ühikuks ja nimetas seda dementia praecox'iks (varajane nõdrameelsus). Tänapäevase nimetuse, skisofreenia, võttis kasutusele Eugen Bleuler 1908. aastal. Haiguse nimetus on tuletatud kolmest osast: schizo - killustumine, lõhestumine ja phren - hing ja ia liide, tähistamaks haigust, patoloogilist
Kuigi skisofreenia areng võib suurel määral mõjutada nii inimese kui ka tema perekonnaliikmete igapäevaelu, ei ole see alati nii. Tagajärgede erinevus on väga suur ja paljud patsiendid on võimelised skisofreenia episoodi järel normaalset elu elama. Samas esinevad teistel kauakestvad ja koormavad sümptomid, mis piiravad nende võimet õppida, töötada või normaalselt suhelda. 2. Ajalugu Haigust, mida tänapäeval vaadeldakse skisofreeniana, kirjeldas esimesena Emil Kraepelin 1896. aastal. Kui enne Kraepelini olid tuntud mõisted katatoonia, hebefreenia, varajane nõdrameelsus, siis Kraepelin ühendas need ühtseks nosoloogiliseks ühikuks ja nimetas seda dementia praecox'iks (varajane nõdrameelsus). Tänapäevase nimetuse, skisofreenia, võttis kasutusele Eugen Bleuler 1908. aastal. Haiguse nimetus on tuletatud kolmest osast: schizo - killustumine, lõhestumine ja phren - hing ja ia
tüüpilised piisavalt pika aja skisofreenianähud. jooksul. 3 Diagnostilised juhised Skisoafektiivse häire diagnoos on ainult siis kasutatav, kui nii skisofreensed kui ka emotsionaalsed sümptomid on selgelt väljendunud ja esinevad sama haigusepisoodi kestel üheaegselt või mõnepäevase vahega ning kui haigusepisoodi ei saa diagnoosida skisofreeniana, depressiivse ega maniakaalse episoodina. Seda diagnoosi ei saa kasutada patsientidel, kellel skisofreenia sümptomid ja afektiivsed sümptomid ilmnevad ainult haiguse eri episoodides. Näiteks skisofreeniahaigetele on omane depressiivsete sümptomite ilmnemine pärast psühhootilist episoodi (vt. skisofreenne järeldepressioon, F20.4). Osal patsientidest esinevad korduvad skisoafektiivsed episoodid, mis võivad olla kas maniakaalsed, depressiivsed või segatüüpi
Skisofreenia Ajalugu Haigust, mida tänapäeval vaadeldakse skisofreeniana, kirjeldas esimesena Emil Kraepelin 1896. aastal. Kui enne Kraepelini olid tuntud mõisted katatoonia, hebefreenia, varajane nõdrameelsus, siis Kraepelin ühendas need ühtseks nosoloogiliseks ühikuks ja nimetas seda dementia praecox'iks (varajane nõdrameelsus). Tänapäevase nimetuse, skisofreenia, võttis kasutusele Eugen Bleuler 1908. aastal. Haiguse nimetus on tuletatud kolmest osast: schizo - killustumine,
Füüsikalised ravivahendid mehaanilise, valguse, soojuse ja elektrienergia manustamisena. Psühhofarmakoteraapia on tänapäeval psüühikahaigete aktiivse ravi põhivorm, psühhofarmakonid domineerivateks ravivahenditeks. Skisofreenia Skisofreenia on psüühikahäire, millele on omased häired tajumises, mõtlemises, tundeelus ja tahteelus. Halvenenud on ka mälu. Intellekti skisofreenne protsess märgatavalt ei mõjuta. Ajalugu Haigust, mida tänapäeval vaadeldakse skisofreeniana, kirjeldas esimesena Emil Kraepelin 1896. aastal. Kui enne Kraepelini olid tuntud mõisted katatoonia, hebefreenia, varajane nõdrameelsus, siis Kraepelin ühendas need ühtseks nosoloogiliseks ühikuks ja nimetas seda dementia praecox'iks (varajane nõdrameelsus). Tänapäevase nimetuse, skisofreenia, võttis kasutusele Eugen Bleuler 1908. aastal. Haiguse nimetus on tuletatud kolmest osast: schizo -
annaabi.ee 
