sümfoonia osade mõõtmed kasvasid tunduvalt • *pikkade meloodiate asemel kasutas meeldejäävaid motiive, mida oskuslikult töötles. Sageli erinevad teemad motiiviliselt seotud, seetõttu teosed materjalilt terviklikud *sageli valitsevad kangelaslikud meeleolud. Kuigi otsest programmi ei ole, kujutavad mitmed teosed endast sümboolset võitlust Kangelase ja Saatuse vahel *loobus menuetist tsükli kolmanda osana ja asendas skertsoga (kuigi sageli ei kasuta skertso nime) * laiendas sümf. orkestri koosseisu (pikolofl., kontrafag., tromboonid, löökpille), tšellod ja kontrabassid eraldi ridadele
Hilisemal perioodil kasutas palju fuugavormi ja polüfoonilisi võtteid. Tähtsamad ja tuntumad: c-moll "Pateetiline", cis-moll "Kuupaistesonaat", f-moll "Appassionata". Sageli virtuoossust nõudvad ja tehniliselt keerukad. Sümfooniad: kokku 9. Stiil on dramaatiline, heroiline. Ülev väljendus vs. loogiline ülesehitus. Laiendas klassikalist orkestrikoosseisu ja ka sümfoonia ülesehitust, tõi sisse vokaali jne. Asendas III osa, menueti, skertsoga, eemaldas avamängu (III. sümfoonia ), muutis vormi neljaosaliseks. Osad pole selgelt eraldunud, vaid neid ühendab mingi motiiv. Esimesed sümfooniad veel klassitsismile lähedased, alates III hakkab kujunema romantismiajastu sümfoonia. Tuntumad: V sümfoonia c-moll; VI sümfoonia F-duur "Pastoraalne"; IX sümfoonia d-moll ("Ood rõõmule"). Esimesed kaks on vastandid ja peegeldavad väga täpselt Beethoveni vastandlikku sisemaailma.
klassikaliste vormide raamid, seda vabamaks muutub tema tsüklikäsitlus. Beethoven on kirjutanud 32 klaverisonaati (,,Pateetiline", ,,Appassionata", ,,Kuupaistesonaat" - viimane nimetus on lisatud hiljem), 5 klaverikontserti, palju väikepalu ja variatsioone. Sümfooniate juurde jõudis Beethoven alles küpse heliloojana, 30. eluaasta paiku. Selleks ajaks oli sümfooniast saanud sajandi esinduslikem muusikazanr. Beethoven asendas sümfoonias 3. osa menueti skertsoga, mis kinnistus sümfooniatsüklis kuni 20. sajandini. Ludwig van Beethoveni elu ja loomingu võib jagada 4 perioodi: 1. 1770-1792 Bonni periood (kujunemisaastad).1787. aastal kohtus Viinis Mozartiga. Kirjutas sel perioodil umbes 50 teost. 2
(Beethoven pidas üheks suurimaks heliloojaks Glucki ja imetles tema hiliste ooperite dramatismi). Beethoveni sümfooniaid iseloomustab jõuline dramaatiline väljendus, mis otsekui viitaks vormilisele vabadusele. Ent lähemal uurimisel selgub, et kuigi elu lõpupoole käsitles ta klassikalist sonaaditsüklit üha vabamalt, jäid tema sümfooniad siiski klassikaliste ratsionaalsete vormistruktuuride raamidesse. Beethoven asendas sümfoonias 3. osa menueti skertsoga, mis kinnistus sümfooniatsüklis kuni 20. sajandini. 3. sümfooniaga (`Eroica`, 1804) algab heroilise stiili kõrgaeg Beethoveni loomingus (`Appassionata`, ooper `Fidelio`). Algul oli teos pühendatud Napoleonile, kuid pärast seda, kui viimane end keisriks kuulutas, raevus helilooja ja rebis pühendusega tiitellehe puruks. Sümfoonia II osa on leinamarss ning surma märkiv kujund ilmub edaspidi enamikus Beethoveni heroilistes teostes. `Eroicast` alates kasvavad tema
üheks suurimaks heliloojaks Glucki ja imetles tema hiliste ooperite dramatismi). Beethoveni sümfooniaid iseloomustab jõuline dramaatiline väljendus, mis otsekui viitaks vormilisele vabadusele. Ent lähemal uurimisel selgub, et kuigi elu lõpupoole käsitles ta klassikalist sonaaditsüklit üha vabamalt, jäid tema sümfooniad siiski klassikaliste ratsionaalsete vormistruktuuride raamidesse. Beethoven asendas sümfoonias 3. osa menueti skertsoga, mis kinnistus sümfooniatsüklis kuni 20. sajandini. 3. sümfooniaga (`Eroica`, 1804) algab heroilise stiili kõrgaeg Beethoveni loomingus (`Appassionata`, ooper `Fidelio`). Algul oli teos pühendatud Napoleonile, kuid pärast seda, kui viimane end keisriks kuulutas, raevus helilooja ja rebis pühendusega tiitellehe puruks. Sümfoonia II osa on leinamarss ning surma märkiv kujund ilmub edaspidi enamikus Beethoveni heroilistes teostes. `Eroicast` alates kasvavad tema sümfooniate osade
heliloojaks Glucki ja imetles tema hiliste ooperite dramatismi). Beethoveni sümfooniaid iseloomustab jõuline dramaatiline väljendus, mis otsekui viitaks vormilisele vabadusele. Ent lähemal uurimisel selgub, et kuigi elu lõpupoole käsitles ta klassikalist sonaaditsüklit üha vabamalt, jäid tema sümfooniad siiski klassikaliste ratsionaalsete vormistruktuuride raamidesse. Beethoven asendas sümfoonias 3. osa menueti skertsoga, mis kinnistus sümfooniatsüklis kuni 20. sajandini. 3. sümfooniaga (`Eroica`, 1804) algab heroilise stiili kõrgaeg Beethoveni loomingus (`Appassionata`, ooper `Fidelio`). Algul oli teos pühendatud Napoleonile, kuid pärast seda, kui viimane end keisriks kuulutas, raevus helilooja ja rebis pühendusega tiitellehe puruks. Sümfoonia II osa on leinamarss ning surma märkiv kujund ilmub edaspidi enamikus Beethoveni heroilistes teostes
sümfoonias juba neljanda. Viiendas sümfoonias lisab ta orkestrikoosseisu pikkoloflöödi, kontrafagoti ja kolm trombooni. Puhkpillide, eriti aga vaskpillide tähtsus suurenes, enam ei olnud nende ülesandeks vaid orkestri koloriidi täiendamine.[86] Teiseks muutis Beethoven sümfoonia vormi neljaosalist sonaaditsüklit. Kui esimeses sümfoonias püsis see sarnasena võrreldes tema klassikutest eelkäijatega, siis alates teisest sümfooniast on ta asendanud tantsulise kolmanda osa, menueti, skertsoga (it k scherzo nali). Kuues sümfoonia on hoopis viieosaline ning üheksandas osas on aeglane osa kolmas, mitte teine, nagu tavaliselt.[87] Beethoven pikendab sümfooniate kestusi. Kui Mozarti sümfooniatest vältasid vaid vähesed üle kolmekümne minuti ning tihtipeale oli nende pikkused lausa alla kümne minuti, siis Beethoveni kuuenda ja seitsmenda sümfoonia esitused kestavad umbes 40, kolmanda sümfoonia omad 50 ja üheksanda sümfoonia esitused umbes 70 minutit.[88][89]
annaabi.ee 
