Vabariigi Ülemnõukogu laialiminemist ja ümbervalimist, Krimmi riigiamentike vastutusele võtmist separatismi eest ning Simferopoli keskväljakul oleva Lenini ausamba mahavõtmist. Veel avaldasid meelt Krimmi Euromaidani aktivistid ning jalgpallifännid. Lehvitati Euroopa Liidu, Ukraina ja krimmitatarlaste lippe ning kant loosungeid krimmitatarlaste õiguse taastamise ja Euromaidani tõetuseks. Skandeeriti: "Ukraina", "Слава Україні! Героям слава!", "Слава кримськотатарському народу!", "Банду геть!", "Millet, vatan, Meclis!" ("Rahvas, isamaa, Medžlis!"). Need kes meeleavaldusest osa võtsid, kiitsid heaks pöördumise Ukraina Ülemraadapoole, milles nõuti Krimmi parlamendi kohest laialisaatmis ja ümbervalimist ning vastava
ka inimese tõeline pärisnimi ehk väega nimi. Nimi usuti andvat kaitset, jõudu, tervist; vaenlase nime teadmine võis võtta tema jõu ja õnne. Kõik see peegeldub paljude rahvaste muinasjuttudes. Lastele anti õnneliku, pikaealise ja eduka esivanema nimi, hiljem valiti nimi pühakute nimede hulgast. Sellega sai laps endale kindlad kaitsjad. Samal ajal olid au sees muistsed vägilasjutud ja -laulud, mida lauldi, skandeeriti (vahel mingi instrumendi saatel) ja mida noored armastasid kuulata. Nendelgi lauludel oli tähtis kasvatav roll. Laul seostati sõnakasutusega. Me ei tea täpselt, milline oli muinasrahvaste vokaalne treening, kuid et seda tehti, tõestab ülestähenduste järgi kangelaslaulikute olemasolu ja arvukus: ühiskond pidas laulikutest väga lugu. Laulik oli maag, looja, tema vahendusel sõna mitte ainult ei kõlanud, vaid ka teostus: karistavad sõnad,
01.2006 koos lugemise, kirjutamise, grammatika, aritmeetika ja kehalise kasvatusega. Laulmist kasutati vahendina Iliase ja Odüsseia oodide meeldejätmiseks ja ettekandmiseks. Muusikal oli tähtis osa religioossetes kultustes, abielu ja matuseriitustes ning pidulikel rahvakogunemistel. Teatris figureeris muusika tihti läbi kogu etenduse, kombineerides tegevust luulelise dioloogi, tantsu ja lauluga. Mõned etenduse osad skandeeriti või lauldi saateks. Muusika oli eriti oluline koorifunktsioonina, mille eesmärk oli aidata publikul mõista ning suhestuda etenduse sisuga, luua õige atmosfäär. Kuigi säilinud muusika ülesmärkimisi on vähe, nad on poolikud, suhteliselt hilisest ajajärgust, siis rohkearvulised kirjalikud viited valgustavad muusika praktiseerimist igapäevaelus, selle sotsiaalseid funktsioone ning tajutavat esteetilist väärtust
mistõttu nende põgenemine õnnestus paremini. 3. peatükk. Järeldused ja ettepanekud Peatükis nenditakse, et Venemaalt tulnud mässajatel olid pääsemisvõimalused suuremad. Järeldusi, küll tehakse, kuid ettepanekuid ei leidnud. Siin võiks minna tänapäeva poliitika juurde. Näiteks: Milleks on vaja riigikaitsele kulutada 2% riigielarvest. Riik peab seisma ka tänasel päeval enda eest, kui meenutada kasvõi 2007. aasta aprillisündmusi, kus tänavatel rulliti lahti venemaa lipud ja skandeeriti: "Rossija! Rossija! Rossija!" Ka siin oli tegemist ohtliku impeeriumimeelsusega. Kasutatud kirjandus. Allikas internetis klõpsates ei toimi: wwx.parnupostimees.ee/040706/esileht/artiklid/10065467.php Õige aadress on vististi. http://www- wxyz.parnupostimees.ee/040706/esileht/artiklid/10065467.php Ajalehe artiklite puhul tuleks viidata järgnevalt, märkides ära ka autori, kui see esineb ja selle järele artikli internetiaadress: Olaf Esna. 1924. aasta 1
Muusikal oli tähtis osa religioossetes kultustes, abielu ja matuseriitustes ning pidulikel rahvakogunemistel. Muusikat kirjeldati kui kunsti, mis avaldab sügavat jõudu (ethos) inimestele ning kindlad muusikalised stiilid seostati kindlate inimeste või jumalustega. Vana- Kreeka teater : Teatris figureeris muusika tihti läbi kogu etenduse, kombineerides tegevust luulelise dioloogi, tantsu ja lauluga. Mõned etenduse osad skandeeriti või lauldi saateks. Muusika oli eriti oluline koorifunktsioonina, mille eesmärk oli aidata publikul mõista ning suhestuda etenduse sisuga, luua õige atmosfäär.Tragöödia ehk kurbmäng on traagilise lõpplahendusega, traagilisel konfliktil põhinev näidend, sõna ennast tõlgendasid kreeklased kui ,,sokulaulu" (kr.k. tragos sokk ja ode laul) ja siit ka oletused, et varasemad näitemängud võisid olla seotud sokuohvri toomisega.