Milleks kasutatakse galvanomeetrit? Galvanomeetri abil saab kindlaks teha elektrivoolu olemasolu juhis. Kuidas eristada ampermeetrit teistest elektrimõõteriistadest? Ampermeetrit eristab teistest elektrimõõte, et selle skaalal on täht A Mida iseloomustab ampermeetri mõõtepiirkond? Ampermeetri mõõtepiirkond iseloomustab, mis kindlat vahemikku saab selle ampermeetriga mõõta. Kuidas arvutatakse skaalajaotise väärtus? Skaalajaotise väärtuse arvutamisel jagatakse mõõtepiirkonna suurim suurim väärtus jaotise arvuga. Kuidas saadakse ampermeetri näit? Voolutugevuse mõõtmisel peatub ampermeetri osuti skaala mingil jaotisel. Et saada näitu, tuleb lugeda jaotiste arv skaala algusest kuni osutini ja korrutada see jaotise väärtusega. Kuidas ühendatakse ampermeeter seadmega, milles mõõdetakse voolutugevust?
= , (1) L kus F on kontuurile pikkusega L mõjuv jõud. Antud töös kasutatav nn. Tilga meetod põhineb sellel, et vedeliku tilk eraldub peenikese toru otsalt siis, kui tilga raskus mg saab veidi suuremaks pindpinevusjõust F (F ~ mg). Seega võtab valem (1) kuju: mg = , (2) d kus d on tilga kaele läbimõõt tema torult eraldumise momendil. Tabel 28.1 Mõõtemikroskoobi skaalajaotise väärtuse määramine Mõõdetav suurus Katse 1 2 3 4 5 nr. Objekt-mikromeetri jaotiste arv n Mikroskoobi skaalajaotiste arv m Mikroskoobi skaalajaotise väärtus a a = ........... ±........... Tabel 28.2 Pindpinevusteguri määramine Katse nr. mo , g N mo+ m1 , g m1 , g m,g dm d , mm m = ........... ± ........... d =........... ±...........
L kus F on kontuurile pikkusega L mõjuv jõud. Antud töös kasutatav nn. Tilga meetod põhineb sellel, et vedeliku tilk eraldub peenikese toru otsalt siis, kui tilga raskus mg saab veidi suuremaks pindpinevusjõust F (F ~ mg). Seega võtab valem (1) kuju: mg , (2) d kus d on tilga kaele läbimõõt tema torult eraldumise momendil. Töö käik. Mõõtemikroskoobi skaalajaotise väärtuse määramine Mõõdetav suurus Katse 1 2 3 4 5 nr. Objekt-mikromeetri jaotiste arv n Mikroskoobi skaalajaotiste arv m Mikroskoobi skaalajaotise väärtus a a ........... ........... Pindpinevusteguri määramine mo+ m1 , Katse nr. mo , g N m1 , g m,g dm d , mm g m ....
F L , kus F on kontuurile pikkusega L mõjuv jõud. Antud töös kasutatav nn. Tilga meetod põhineb sellel, et vedeliku tilk eraldub peenikese toru otsalt siis, kui tilga raskus mg saab veidi suuremaks pindpinevusjõust F (F ~ mg). Seega võtab valem kuju: mg d , kus d on tilga kaele läbimõõt tema torult eraldumise momendil. 2. Töö käik 1. Määran mõõtemikroskoobi skaalajaotise väärtus. m 2. Määran anuma 3 mass 0 . 3. Valan pipetti 1 vett ja avan ettevaatlikult kraan nii, et vee tilgad eralduksid pipeti otsalt umbes 5…10 sekundi tagant. Kraani asendit järgnevate katsete tegemisel jääb muutumata. 4. Asetan anum pipeti alla ja kogun sinna juhendaja poolt etteantud arv N tilka. Määran anuma mass koos veega 0 m m1 . Arvutage ühe tilga mass m. 5. Mõõdan tilga kaela läbimõõtu
Nüüdisaegsed kaalud on numbernäidulised, neil võib olla meerik, trükiseadis või automaatne taarakompensaator. Massi määratakse ka kaaludega, mis põhinevad kvartsniidi või spiraalvedru väändenurga (torsioonkaal), vedru pikkuse (vedrukaal), elektrijuhi takistuse (tensomeetriline kaal) või vedeliku rõhu mõõtmisel (hüdrauliline kaal). Kaalusid iseloomustavad peamiselt mõõdetava massi ülempiir ja tundlikkus või skaalajaotise väärtus. Võrdõlgset kangkaalu kujutab juba u. 2600 e. m. a. Egiptuses tehtud reljeef. Lihtsaimat mittevõrdõlgset kangkaalu, margapuud, tunti Egiptuses u. 1200 e. m. a. Vedrukaal ja lauakaal võeti kasutusele 18.saj., detsimaalkaal 19.saj. alguses, lihtne osutikaal kirjade kaalumiseks 1850. aastail ja elektrooniline numberkaal 1970. aastail. Vanim Eestist leitud kaal pärineb 9. sajandist.
veevanni. Veevannist võetud butüromeetrid asetatakse tsentrifuugi pandrunitesse korgipoolne ots allapoole.Butüromeetrid peavad paiknema sümeetriliselt. Butüromeetrid võetakse välja,reguleeritakse korgi keeramisega rasvasaba asetus nii,et see paiknes butüromeetro skaala osas ja loetakse tulem.Lugemisel hoitakse rasva nivood silmade kõrgusel aja loetakse alumise meniski järgi skaala väikseima jaotuse täpsusega.Lahkuminek kahe paralleelmääramise vahel ei tohi olla ühe skaalajaotise. ARVUTUSED JA TULEMUSED: 5g lahja kohupiima+5ml vett+10ml väävelhappet+1 ml isoamüülalkohool.Tulemuseks saime 0.3% JÄRELDUS: Normaalse, värske lahja kohupiima rasvasisaldus peab olema umbes vähe kui 1%. Meie tulemus oli 0.3%, millest järeldub et meie kohupiim oli värske ja kvaliteetne. Allkiri: Kuupäev:26.09.201
1. Mida nimetatakse mõõtmisteks? Mõõtmiseks nimetatakse antud füüsikalise suuruse võrdlemist teise sama liiki suurusega, mis on võetud mõõtühikuks. 2. Milleks kasutatakse nooniust? Noonius on mõõteriista või anduri täpsust suurendav vahend, millega saab täpsustada skaalajaotise murdosi. Täpsuse tõstmiseks lisatakse mõõtekriipsule abiskaala, mille nullkriipsuks on mõõtekriips. Skaala kulgeb mõõtekriipsust sinnapoole, kuhu kasvavad põhiskaalalugemid. Seda abiskaalat nimetatakse nooniuseks. 3. Kuidas määrata nooniuse täpsust. Nooniuse jaotise pikkus valitakse harilikult põhiskaala jaotise pikkusest lühem võrra, kus n on nooniuse jaotiste arv. Suurust Nimetatakse nooniuse täpsuseks. 4. Kui suur on nooniuse lugemisel liitmääramatus
Õpperühm: EALB 41 Kaitstud: Töö nr: 1 TO: ÜLDMÕÕTMISED Töö eesmärk: Töövahendid: Tutvumine nooniusega. Nihiku ja Nihik, kruvik, mõõdetavad esemed (plaat ja toru) kruviku kasutamine katsekehade joonmõõtmete määramisel. Skeem Noonius ehk vernjee on mõõteriista täpsust suurendav vahend (abiskaala), millega saab täpsustada skaalajaotise murdosi. See on mõõteriistadel mõõteskaala juurde lisatud sellega paralleelselt liigutatav osa. Nooniuse jaotise pikkus a n on põhiskaala jaotise pikkusest a lühem a/n võrra, kus n on nooniuse jaotiste arv (skaala jaotise pikkus on kahe naaberkriipsu vahelise kaugus sellel skaalal). Kui nooniuse nullkriips panna kohakuti põhiskaala mingi kriipsuga, siis nooniuse esimene kriips ei ühti põhiskaala lähima kriipsuga, vaid jääb sellest
surutakse otsik materjalisse eeljôuga F = 98 N (10 kgf) ja fikseeritakse. Seejärel surutakse otsik materjalisse jôuga 588 N (60 kgf), 980 N (100 kgf), vôi 1470 N (150 kgf) ja taastatakse esialgne jôud F . Kôvadust iseloomustab kuuli vôi koonuse materjalisse sissetungimise sügavuste vahe. Rockwelli kôvadus määratakse järgmise valemiga: HR =N-h/c h otsiku sissetungimise sügavus N skaalale omane konstant(koonuse puhul n=100,kuuli puhul N=130) c indikaatori skaalajaotise väärtus (0,002 mm) Kôvadusarvu näitab indikaatori osuti asend skaalal katse lôpul. Otsaku ja koormuse valik Rockwelli kôvaduse määramisel Môôtmise piirid Skaala Otsiku Jôud F Rockwelli ühikutes kuju N (kgf) HRB 20...100 B kuul 980 (100) HRC 20....70 C koonus 1471 (150) HRA 20....88 A koonus 588 (60) Kôvaduse määramine Vickersi meetodil GOST 2999 Vickersi meetod pôhineb teemantpüramiidi sissesurumisel materjali
Vedeliktermomeeter koosneb vedeliku mahutist ja selle külge joodetud ühtlase siseläbimõõduga peenikesest paisumistorust. Paisuva ainena kasutatakse sageli elavhõbedat, piiritust või toluooli. Vedeliku ruumala muutumisel ehk termomeetri soojenemisel või jahtumisel vedelikusamba pikkus paisumistorus muutub. Mida mahukam on mahuti ja peenem paisumistoru, seda pikem on termomeetri skaalal 1 kraad. Meditsiinilise termomeetri paisumistoru on juuspeenike ja selle skaalajaotise vahe on 0,1 kraadi. /2/ 4 Fahrenheit skaala Ameerikas on praegu laialdlaselt kasutusel Fahrenheiti skaala. Gabriel Daniel. Farenheit oli Saksa füüsik, kes valmistas oma elavhõbeda termomeetri aastatel 1714 - 1715. Farenheit võttis oma skaala 0-punktiks lume ja salmiaagi segu temperatuuri (0 kraadi F) ning teiseks püsipunktiks inimese normaalse kehatemperatuuri. (s. o. 96 kraadi F)
mõõtepiirkonnaga, lubatust suurema vooletugevuse korral võib mõõteriista mähis kuumeneda nii tugevasti, et põleb läbi. Ka ei saa mõõta liiga väikest voolutugevust, kuna mõõteriist ei ole sellise voolutugevuse jaoks piisavalt tundlik, selliseid voolutugevusi mõõdetakse milli-, mikro- või nanoampermeetriga. Skaala on jagatud jaotisteks, mille väärtus arvutatakse, jagades mõõtepiirkonna suurima väärtuse jaotiste arvuga. Skaalajaotise väärtus määrab selle, kui suure intervalliga saab voolutugevust mõõta. Et saada näitu tuleb lugeda skaala jaotiste arv kuni osutini ja korrutada see jaotise väärtusega. Mõnel ampermeetril võib olla mitu mõõtepiirkonda ja ka mitu skaalat, sel juhul tuleb näidu määramisel kasutada mõõtepiirkonnale vastavat skaalat. Ampermeeter ühendatakse jadamisi (kuna jadamisi ühendatud juhtides on voolutugevus sama väärtusega) juhiga, milles voolutugevust
laiendmõõtemääramatus uR on mõõtmise (sama detail, sama mõõtevahend, sama meetod, sama mõõtja) kordamisest määramatusest, mis on alla 5, kordamise korral uR =(xMAX-xMIN)/(2*sqrt(3)) uRE on lugemi võtmise määramatus, mis sisaldab ümmardamist jaotusväärtusele ja parallaksi hälvet. Komponendi uRE hinnangu aluseks võib võtta analoognäituri juhul väiksema skaalajaotise poole väärtuse (1/2VJ) uMET on mis on tingitud mõõteoperatsioonide hälbimise määramatusest. Nendeks on mõõtejõu kõikumine ja suurus, algus- ja lõpp-punkt asukoha hälve, mõõteliini hälve baaspinna suhtes, sh läbivajumine ning mitteparalleelsus või mitteristseis; uENV on keskkonnast põhjustatud määramatus, mis on põhjustatud temperatuuri mõjust etalonile ja on
ampermeeter rikneb). Ühe ja sama magnetelektrilist süsteemi ampermeetriga saab mõõta erinevatesse mõõtmispiirkondadesse kuuluvaid voolutugevusi, kui ampermeetriga ühendada sunt. Sunt on väikese takistusega manganiin- juht. Sundid võivad olla monteeritud ampermeetri sisse ning sellisel juhul on ampermeetril olemas mõtepiirkonna ümberlüliti. Kui sunt on ampermeetriga eraldi, tuleb see ühendada amper- meetri klemmidega rööbiti. Sundi korral tuleb skaalajaotise väärtuse määramisel lähtuda voolutugevusest millele sunt on arvestatud. Ampermeeter AA A Sunt Ampermeetri mõõtepiirkonna laiendamiseks saab kasutada ka rA I max rA + rS sildavat takistit. Sildava takisti arvutus: rS = . n= = , kus
• x1 + x1 x2 - x2 . • Näide: x1 = (10 0,7) m ja x2 = (11 0,4) m . Nüüd 10 + 0,7 = 10,7 11 - 0,4 = 10,6. • Järelikult on mõõtmistulemused vigade piires võrdsed. • Mõõtevea allikaid on kolm: • mõõteriist - skaala jaotised pole ühtlased, osuti ja skaalakriips on lõpliku paksusega, andurid on muutlikud (vedru väsib, temperatuur mõjub), numbrilises riistas toimub näidu ümardamine; • mõõtmisprotseduur – lugemisviga (silma järgi skaalajaotise kümnendkohtade hindamine), parallaks, häireviga (välised elektriväljad, vibratsioon, kõrvaline valgus), lähteviga (kui täpselt kasutame arvutustes konstante, näiteks g või ), metoodiline viga (meetodi ebatäiuslikkus või arvutusvalemi ligikaudsus) • objekt - objekt muutub aja jooksul (soojuspaisumine, vee aurustumine või kondenseerumine, jms.). • Mõõtemääramatust jagatakse kaheks: • A-tüüpi määramatus - loetakse võrdseks
· Näide: x1 = (10 0,7) m ja x2 = (11 0,4) m . Nüüd 10 + 0,7 = 10,7 11 - 0,4 = 10,6. · Järelikult on mõõtmistulemused vigade piires võrdsed. Reemo Voltri · Mõõtevea allikaid on kolm: · mõõteriist - skaala jaotised pole ühtlased, osuti ja skaalakriips on lõpliku paksusega, andurid on muutlikud (vedru väsib, temperatuur mõjub), numbrilises riistas toimub näidu ümardamine; · mõõtmisprotseduur lugemisviga (silma järgi skaalajaotise kümnendkohtade hindamine), parallaks, häireviga (välised elektriväljad, vibratsioon, kõrvaline valgus), lähteviga (kui täpselt kasutame arvutustes konstante, näiteks g või ), metoodiline viga (meetodi ebatäiuslikkus või arvutusvalemi ligikaudsus) · objekt - objekt muutub aja jooksul (soojuspaisumine, vee aurustumine või kondenseerumine, jms.). Reemo Voltri · Mõõtemääramatust jagatakse kaheks:
Kaasaegsete multimeetrite sisetakistus voltmeetri reziimis on tüüpiliselt 10M . Eeltakisti on suure takistusega manganiintraadist keritud pool. Voltmeetri mõõtepiirkonna laiendamiseks kasutatakse eeltakisteid. Eeltakisti võib olla monteeritud ka voltmeetri sisse ning sel juhul on seadmel mõõtepiirkondade ümberlüliti. Kui eeltakisti on voltmeetrist eraldi, tuleb ta ühendada seadmega jadamisi. Eeltakisti korral tuleb skaalajaotise määramisel lähtuda pingest, millele on arvestatud eeltakisti. Pingetrafo (inglise keeles voltage transformer, vene keeles ) on vahelduvvoolu mõõtetrafo, millel normaaltingimustel Sekundaarpinge on proportsionaalne primaarpingega ja mähiste õigel ühendamisel nende pingete vaheline faasinurk on nullilähedane. ( , .) 25.Võimsuse mõõtmine Mõõtmine alalisvooluahelas Võimsus elektrotehnikas
=| |∙ (2) kus s – iseloomustab veearvestilt lugemi võtmise täpsust: s= 0,25 jaotist (optilise lugemisseadmega veearvestikorral), s= 0,5 skaalajaotist (visuaalse lugemi võtmise korral), s=1 impulss (impulssväljundiga veearvestitekorral); δ – veearvesti lubatud piirviga; v1 – veearvestiminimaalse skaalajaotise või impulsi väärtus või või või ; v2 – veearvestiimpulsi väärtus või 15 Mõõteprotseduurid veearvesti taatlemisel, kui etalonseade töötab vee voolu katkestamise meetodil. Esimene veekulu väärtus valitakse tabelist 1.1. Peale kulu stabiliseerumist vee vool läbi veearvesti katkestatakse. Taatlusprotokolli kantakse iga taadeldava veearvesti algnäit V1.
Viimane juhus annab täielikuma kinnituse, et nõuded on täidetud, kuivõrd saadakse arvuline tulemus. Kontrollimisel on vajalik sobiv meetod, sobivad vahendid ning hinnata tuleb mõõtemääramatus. Mõõtmete ja vahemaade mõõtmine Lineaarvahemaad on võimalik mõõta lihtsate vahenditega mõõtes otseselt kahe punkti vahemaa. Lineaarmõõtmiste jaoks on sobivad järgmised mõõteriistad: Nimetus Skaalajaotise väärtus Nimetus Skaalajaotise väärtus Nihik 0,05; 0,1 mm Sügavusnihik 0,05; 0,1 mm Väliskruvik 0,01 mm Sisekruvik 0,01mm Sügavuskruvik 0,01 mm Kellindikaator 0,01 mm Siseindikaator 0,01; 0,002; 0,001 mm Sügavusindikaator 0,01 mm Kang-hammasratas 0,001; 0,002 mm Mitmepöördeline kang- 0,001; 0,002 mm
See ei tähenda, et me mõõdame valesti, vaid põhimõtteliselt pole ühtki mõõtmist võimalik teha absoluutselt täpselt. Erandiks on loendamine heades vaatlustingimustes. Mõõtevea allikaid on kolm: 1. mõõteriist - skaala jaotised pole ühtlased, osuti ja skaalakriips on lõpliku paksusega, andurid on muutlikud (vedru väsib, temperatuur mõjub), numbrilises riistas toimub näidu ümardamine; 2. mõõtmisprotseduur – lugemisviga (silma järgi skaalajaotise kümnendkohtade hindamine), parallaks, häireviga (välised elektriväljad, vibratsioon, kõrvaline valgus), lähteviga (kui täpselt kasutame arvutustes konstante, näiteks g või ), metoodiline viga (meetodi ebatäiuslikkus või arvutusvalemi ligikaudsus) 3. objekt - objekt muutub aja jooksul (soojuspaisumine, vee aurustumine või kondenseerumine, jms.). Kuigi absoluutselt täpne mõõtmine ei ole võimalik, on võimalik alati hinnata mõõteviga
annaabi.ee 
