ja Nam June Paik, kes oli juba varem esinenud etendustega , mis kustutasid elu ja kunsti piiri. Näiteks 1960. a. Kölnis mängis ta klaveril Chopini romantilist etüüdi, kuid äkki tormas publikku sekka, lõikas ära seal istunud John Cage'i kaelasideme, määris ta kokku sampooniga ja põgenes saalist. Hiljem sai Paik tuntuks televisioonis tehnikamanipilatsioonide ja videokunstiga. "Fluxus" ei tunnistanud mingeid piire ning ka tema enda piirid olid hajuvad. Veel poliitilisem oli Situatsionistide Interantsionaal, mille 1957. aastal rajas prantslane Guy Debord. Situatsionistide eesmärgiks oli luua tegelikus elus olukordi mis esitasid väljakutse kehtivale korrale. Austrias korraldasid " Viini aktsionismi" esindajad inimeste väidetavate alateadlike tungide vabastamiseks vägivaldseid, vahel veriseid etendusi. "Fluxusega" oli lühiajaliselt seotud ka kuulsaim etendusekunstnik Joseph Beuys. Ta oli õppinud ja ka õpetanud skulptuurikunsti, kuid kogu ta tegevust võib käsitleda kunsti
aastate radikaalide ideedele ja prantsuse poststrukturalistlikele teoreetikutele. Neile kujunes peamiseks poleemika taastugevneva maalikunstiga. Vene radikaalide kombel kuulutasid nad maalikunsti individualistlikuks ja kodanlikuks nähtuseks ning püüdsid näidata maalikunstile oluliste mõistete nagu ,,originaalsus" ja ,,unikaalsus" tühjust ja petlikkust. Nad hindasid heaks kunstiks massiliselt reprodutseeritava fotograafia ja avalikus linnaruumis toimiva kunsti, näiteks plakatid või situatsionistide tüüpi aktsioonid. Sellist kunsti võib nimetada neokontseptualismiks. Nad üritavad edastada ühiskondlikke sõnumeid, nende teosteks on fotod ja/või sõnalised tekstid. 2 Kunstnikud Postmodernismi kuulsamad maalikunstnikud olid ameerika kunstnikud Robert Colescott, David Ligare, Lincoln Perry ning norra kunstnik Odd Nerdrum. Robert Colescott(1925-2009) oli ameerika kunstnik, kelle tööde hulka kuuluvad näiteks
modernismi, aga ka sellist postmodernismi, mis püüab minevikku taastada. Oma postmodernismi teooria loomisel toetusid nad vene 1920. aastate radikaalide ideedele ja prantsuse poststrukturalistlikele teoreetikutele. Vene radikaalide kombel kuulutasid nad maalikunsti individualistlikuks ja kodanlikuks nähtuseks. Vastukaaluks maalikunstile hindasid nad heaks kunstiks massiliselt reprodutseeritava fotograafia ja avalikus linnaruumis toimiva kunsti, näiteks plakatid või situatsionistide tüüpi aktsioonid. 11. Fovism Fovismi loetakse harilikult 20. sajandi moodsa kunsti esimeseks vooluks. Avalikkuse ette astus see vool 1905. aastal, Sügissalongis, kus esines rühm noori kunstnikke. Peaaegu segamata värvid olid lõuendile paisatud hoogsate, erinevate suurustega laikudena. Säärased maalid mõjusid erakordselt jõulistena, peaaegu metsikutena. Vool sai oma nimetuse ajakirjanik L. Vauxcelles'ilt, kes ristis selle esindajad pilkavalt ,,foovideks" (fauves pr. k. ,,metslased")
- ornamentide ja kaunistuste vaba GEOMEETRIA FORM FOLLOWS FUNCTION Stiil põhineb vormil: igat kunstistiili iseloomustab teatud vormitunnuste pakett Punane revolutsioon – ajaloosündmus Venemaal, 1917 oktoobrirevolutsioon Sinine revolutsioon – Yves Klein 1950ndad Roheline revolutsioon – Joseph Beuys, tema peateos on “7000 tamme” 1982- 1987 Documenta termin détournement – situatsionistid sekkumine, st millegi järgitegemine, ent vastupidise sõnumiga Prantsusmaa: situatsionistide strateegia 1957-1972 Aproprieerimine (apropriation) - Postmodernistlik kunstistrateegia, mis sisaldab olemasoleva kunsti üksühest omastamist, sellele uue tähenduse andmist Primitivism - 20. saj kunstiajalukku on kolonialism jätnud termini “primitivism”, mis on eriti levinud ingliskeelses kirjanduses [eesti kunstiteaduses on seda kasutatud vähe, tulenevalt ajaloolise seose puudumisest] “primitivismi” kolm tähendust:
) või mõnda ideoloogilist programmi (Mitterandi Grand Projets). Jean Baudrillard, kelle teooriatest lähtus paljus ka Eesti väljapanek, on sarnastel ajenditel kirjeldanud estetiseerituse ja vaatemängu kõikjalolu, "reaalsuse perversiooni ja maskeerimist", kus kõike hinnatakse vaid välimuse järgi ja algupärast või tõelist asendab simulatsioon. Situatsionistide-aegsest "äärelinna ostukeskusest liiguti kesklinna kultuurikeskusesse, millest oli nüüdseks saanud lõputult ümbertöödeldavate kaupadega hüpermarket".[iii] Siit spetsiifilisemalt on arhitektuuriprotsessi kirjeldanud inglise arhitektuuriteoreetik Neil Leach,[iv] kelle arvates langeb arhitektuur eriti
annaabi.ee 
