Luule Rooste luule on rikastatud lausekujundite ja kõnekujunditega Lause ja kõnekujundid on meisterlikkusega käsitletud Ta kirjutab põhiliselt vabavärsiliselt kuidas tappa laulurästikut esialgu tundub see lihtne aja aga laulurästik välja vihma ja külma kätte laulurästik jääb vihma imetlema tõmbab paar õllet naha vahele ja laulud kõlavad veel valjemini nõnda laulab ta end uksest sisse kamina ette kerra ja sisiseb ja sosiseb ja sõnub ja manab ja ütleb ümber mitut moodi mida ta tunneb rahvas ja riigis õlus ja elus unes ja luules olnus ja olevas endalegi märkamatult hakkad kaasa jorisema oh seda laulurästikut Luulekogud "Sonetid" 1999 "Veri valla" 2000 "Lameda taeva all" 2002 "Rõõm ühest koledast päevast" 2003 "Ilusaks inimeseks" 2005 "Tavaline eesti idioot" 2008 "21. sajandi armastusluule" 2008 Eesti küla
Voodi all oli hirmus tolmune. Koerake puhus tolmu voodi alt vähemaks. Ikka oli voodi all nii tolmune, et koer ei näinud midagi. Pati vilistas, et Malle talle appi tuleks . Malle tuligi Patile appi. Nii suurt tolmu hunnikut nähes imestas Malle kõvasti “oi- oi-oi, oi-oi-oi” . Malle sai korvi siiski voodi alt kätte ja sõbrad saidki seenele minna. Metsas korjasid Malle ja Pati usinalt seeni. Järsku kuulis Pati kivi all sisinat “ss-ss, ss-ss”. Kes see küll sisiseb nii “ss-ss, ss-ss”, imestas Malle. Kivi alt roomas välja rästik. Rästik ütles “ssss”. “Kes sa oled?”, küsis Malle“. “Mina olen uss”, vastas rästik. Meie sind ei sega, meie otsime seeni”, ütles Pati. Rästik hakkaski kivi alla tagasi roomama. Ta roomas vaikselt sisisedes uu-ss, aa-ss, uu-ss, aa-ss. Nüüd said sõbrad seeni edasi korjata. Lõpuks oli korv seeni päris täis. Malle ja Pati hakkasid koju minema.
Näljane kuningboa, kes suundub kodulinnujahile, on suuteline pressima end läbi traatvõrgu. Olles seejärel 1-2 kana nahka pistnud, on tema kere aga nii jäme, et tagasi välja ta enam ei saa. Kuningboa lähisugulane, anakonda, on maailma raskeim madu. Tema kaal ulatub kuni 250 kg. Kinnitamata andmetel võib anakonda pikkus olla üle 10 meetri. Boa tegelik saba on äärmiselt lühike ning ei ületa 50 cm. Paljudel madudel moodustab saba poole nende kehapikkusest. Hädaohtu aimates sisiseb kuningboa nii valjult, et tema häält on kuulda isegi kuni 30 meetri kaugusele. Kuke-korallpuust. Argentina rahvuslill kuke-korallpuu, millel on omapärase väljanägemisega kaunid õied. Tegemist on 5-8 m kõrguse laiavõralise heitlehise puuga, mis on levnud Lõuna-Ameerika lõunaosas, Argentiinas ja Peruus. Taime ladinakeelne epiteet crista-calli tähendab kukeharja dekoratiivsed õied meenutavad tõepoolest kukeharja või liblikat.
Vaenlasega silmitsi seistes võib ta isegi mustaks muutuda. Arvatavasti kontrollib värvuse muutusi närvisüsteem, mida mõjutab nii valguse muutus kui ka emotsioonid, näiteks hirm. Tavaliselt harmoneerub värvus hästi ümbritseva taustaga. Vihale aetud või ärritatud kameeleon muudab värvust hämmastama paneva kiirusega. Loom paisub oma loomulikest mõõtmetest kaks korda suuremaks, seab vaatamiseks nähtavale oma suukoopa eredavärvuseilise voodri ja sisiseb nagu madu. Enamik kameeleonlasi elab puudel ja laskub maapinnale vaid erandjuhtudel. Täiskasvanud isastel on piiratud suuruses jahiala, mille piirides nad taluvad üht või mitut emast, samal ajal kui võistlejad aetakse minema väga energiliselt. Kameeleonid liiguvad väga aeglaselt, kuid näiteks Lõuna-Aafrika kolsarv- kameeleon on võimeline hüppama isegi kuni 50 cm kaugusele, tavaliselt ülevalt alla lähema oksani. Vees nad ei upu, kuid ei suuda ka edasi liikuda.
mustale värvusele ning arvamusele, et ta on äärmiselt agressiivne. Tegelikult on ta üsna pelglik ning toitub põhiliselt korjustest. See tasmaania metsades elutsev jässakas kukruline viib oma musta ja tiheda karvastiku ning tugevate käppade ja lühikese saba tõttu mõtted väikesele karul. Tänasel päeval elutseb kukkurkurat vaid tasmaanias, kus on tal looduslikud vaenlased puuduvad. Kukkurkuradi ainus vaenlane on inimene. Kukkurkuradi pikkus on 50-60 cm ja kaalub 6-8 kg. Tema uriseb, sisiseb ja klähvib valjusti. (Parish 2005:17) 1.3. Kiskjaliste selts Austraalias ei ole põliseid kiskjalisi loomi. Tänapäeval on Austraaliasse sisse toodud Koerlate sugukonda kuuluvad dingo ja rebane. 1.3.1. Sugukond: Koerlased Dingo on koerlane, kes on Austraalia kuivades piirkondades elanud juba kiviajal. Dingo toodi siia põliselanike (aborigeenide) poolt ning ta on tänasel päeval üks Austraalia suurimaid imetajaid.
sukeldub sisalik viivitamatult pea ees liiva ja mõned sekundid liiva all "ujunud", võib lausa silmist kaduda. Eriline ninaklapp võimaldab sisalikul liiva all hingata. Sarvrästik on väga silmatorkava välimusega, tal on mõlema silma kohal püstine soomud nn sarv. Ta elutseb põhiliselt Sahara kõrbes. Ümarpead on tavaliselt 8-25 cm pikad. Ümarpea elab peamiselt Aasia ja Euroopa kaguosa kõrbetes ja poolkõrbetes. Ähvardusseisakus tõmbab ta saba seljale rõngasse, avab lõuad, sisiseb ja turtsub. Niinimetatud nahkogad mõlemal pool suud paisuvad punasteks lestmeteks. 5. Iseloomusta eri tüüpi kõrbeid ja too näiteid, kus nad asuvad. Kivikõrb Kivikõrbed on tekkinud kunagistest mäestikest. Miljonite aastate vältel kulus ja murenes kaljupind kuuma ja külma ning tuule, vihma ja porsumise tagajärjel. Sademete tõttu hõre taimestik ei varja midagi ning seepärast on pinnavormid kõrbes enamasti väga nurgelised ja nukilised. On suuri kaljurünkaid, mida
Teemad, mis on esile toodud rõhuva kõla ning kujutlusega, pole teineteisest üldsegi sõltuvad. (Muru, 1987) *** „On oodata tubakatoodangu tohutut tõusu. Neli mõttetut nurka täiendavad üksteist mõttekaks. Ühes nurgas on puhvet. Klaas kilgendab ja kilkab. Sifoon sisiseb. Tal on nohu. Sale müüjanna treitud taljega.“ *** („Ootesaalis“) Selles samas tsüklis on Alliksaare luuletuse eripäraks veel ääretult pikad ja lohisevad pealkirjad, milles on meeldivalt aforistlik sõnaseade ning julge metafooride kasutamine. Kõik see annab tunnistust paindlikust keeletajust
Võitlevad isegi need, ke on pikast lahingust kurnatud ning olid mõelnud veidike puhata, hinge tõmmata ja oma haavu ravitseda lasta. Ei, selle jaoks ei ole enam aega. Lahing on elu ja surma peale ega võimalda vähimatki puhkehetke. Korraga hüüab keegi: ,,Vaadake! Vaadake taevasse!" Kõik pööravad pilgud ülespoole. Otse lahinguvälja kohale on taevasse ilmunud kotkas, kes kannab küüniste vahel tohutu suurt madu. Madu ei ole aga surnud, vaid viskleb ja sisiseb ning püüab ennast vabastada või siis müüa oma elu nii kallilt kui võimalik. Vääneldes suudabki ta pea tõsta korraks nii kõrgele, et ulatub vajutama oma teravad hambad kotka rindu. Metskiut valu tundes toob lind kuuldavale valuhüüde, avab küünised ja laseb saagi lahti. Madu langeb maha ja eemaldub vongeldes. Pulydamas, kes on ometi vapper mees, läheb seda nähes näost kaameks. ,,Madu on Zeusi märk, Hektor," lausub ta. ,,Näen selles ettekuulutust! Zeus annab meile
annaabi.ee 
