Orjade nappusel hakkasid suurmaaomanikud järjest rohkem kasutama kohalike renditalupoegade tööjõudu. Hilise keisririigi ühiskond oli rangelt seisuslik. Impeeriumi elanikud jagunesid kahte seisusesse auväärseteks ja madalateks.Kõrgemal postitsioonil olevad inimesed olid kohustustest vabastatud, madalad olid aga maksukohustuslikud. Hilise keisririigi aegne sõjavägi jagunes piiriäärseks väeüksuseks ja liikuvaks sisearmeeks. Jalaväe kõrval suurenes nüüd ka rakserelvastuses ratsaväe osatähtsus. Uute väeosade moodustamiseks vajati rohkem sõdureid. Mindi sundvärbamisele. Rooma sõjavägi oli vanaaja lõpuks suurel määral barbariseerunud. Sõjavägi oli küll võistlusvõimeline, kuid kaugenes üha ühiskonnas juurdunud väärtustest. Sõjaväe barbariseerumisest sai Lääne Rooma riigi languse peamisi põhjusi. Ristiusukiriku peamine struktuuriüksus oli piiskopkond eesotsas piiskopiga, kes korralad
vastasest. Endiseks jäid sõjaväe ülesehitus, relvastus ja võitlustaktika. Peamine väeüksus oli leegion, põhiosa moodustasid raskerelvastuses jalaväelased. Leegion rivistus väiksemate ristkülikutena. Kasutati katapulte, müürilõhkujaid ja piiramistorne. Sõjaväkke hakati värbama itaallaste provintside elanikke. Rajati tugev reservvägi, mida võiks vajaduse korral suunata kuhu tahes. Sõjavägi jagunes piiriäärseteks ja liikuvaks sisearmeeks. Vabatahtlike ei olnud sõjaväe liitumiseks piisavalt ning seetõttu mindi üle sund värbamisele. Hakati palkama mehi piiritaguste rahvaste hulgast, eriti germaanlasi. Selle tagajärjel oli Rooma sõjavägi barbariseerunud. Töö allikaga. ROOMA ÕIGUS (vt ka õpik lk 177) Rooma õigus - Vana-Rooma riigis tekkinud ja arenenud õigusnormide kogu, mis on aluseks tänapäevasele kontinentaaleuroopa õigussüsteemile ning eriti selle eraõigusele. Allikas 1
Ajapikku orjade ja rentnike vahelised erinevused kadusid kuna suurmaaomanikud andsid orjadele harimiseks maatüki, mille eest nad maksid nendest said suurmaaomanike sõltlased ehk koloonid. Ajaloo põhjal võidi väita,et tol ajal ei olnud sõjavägi enam oma ülesannete kõrgusel. Ühe piirilõigu (leegionid kaitsesid vaid piire, tagavaravägesid polnud) täiendavaks kaitseks oli vaja väed kuskilt sinna viia ning Diocletianus jagas muutuste vajaduses väed piiriäärseteks ja liikuvaks sisearmeeks. Selleks vajati täiendavat sõjaväge, mis leiti sundvärbamise kaudu. Kuna see ei olnud elanikele väga meeltmööda palgati sõdureid ka germaanlaste seas, sõjavägi barbariseerus, mis hiljem Lääne-Roomale kätte maksis. Seda põhiliselt seetõttu, et vägedes oli suur osakaal barbaritel, kes sealset tsivilisatsiooni ei mõistnud ning omakasust lähtudes tegutsesid. Ristiusu legaliseerides olid kristlastel juba kirikud ning sealne piiskopkond, mis kujunesid pika
2.Mis põhjustas hilise Rooma keisririigi sojavae barbariseerumise? III sajandi segaduste ajal ei tulnud Rooma sõjavägi kriisihetkedel riigi piiride kaitsmisega toime- leegionid paiknesid eranditult piiridel ja tagavaraväed puudusid, sai ühte piirilõiku kindlustada teisest lõigust vägede äratoomisega. Keiser Diocletianus rajas tugeva reservväe, mida võiks vajaduse korral suunata ükskõik millisele piirile. Nii jagunes hilise keisririigi sõjavägi piiriäärseteks ja liikuvaks sisearmeeks. Jalaväe kõrval suurenes raskerelvastuses ratsaväe osatähtsus. Uus süsteem vajas palju rohkem sõdureid. Varem oli sõjaväge komplekteeritud vabatahtlikest, kuid enam nendest ei piisanud ning mindi üle sundvärbamisele. Iga provints pidi igal aastal välja panema teatud arvu noorsõdureid, ning samuti sõdurite pojad pidid jätkama isa elukutset. Siis tekkis raskusi enamarenenud ja linnastunud piirkondadega- sealsed elanikud ei tahtnud sõjaväes teenida ning üritasid igat
2.Mis põhjustas hilise Rooma keisririigi sojavae barbariseerumise? III sajandi segaduste ajal ei tulnud Rooma sõjavägi kriisihetkedel riigi piiride kaitsmisega toime- leegionid paiknesid eranditult piiridel ja tagavaraväed puudusid, sai ühte piirilõiku kindlustada teisest lõigust vägede äratoomisega. Keiser Diocletianus rajas tugeva reservväe, mida võiks vajaduse korral suunata ükskõik millisele piirile. Nii jagunes hilise keisririigi sõjavägi piiriäärseteks ja liikuvaks sisearmeeks. Jalaväe kõrval suurenes raskerelvastuses ratsaväe osatähtsus. Uus süsteem vajas palju rohkem sõdureid. Varem oli sõjaväge komplekteeritud vabatahtlikest, kuid enam nendest ei piisanud ning mindi üle sundvärbamisele. Iga provints pidi igal aastal välja panema teatud arvu noorsõdureid, ning samuti sõdurite pojad pidid jätkama isa elukutset. Siis tekkis raskusi enamarenenud ja linnastunud piirkondadega- sealsed elanikud ei tahtnud sõjaväes teenida ning üritasid igat
annaabi.ee 
