Tänapäeval tuntakse Elupaigad on maailmas umbes 38 000 mitmekesised – soolane, vähiliiki. magevesi või maismaa. Eestis on neid kirjeldatud Kõige väiksem vähk on 326 liiki. umbes 0,1 mm pikk, kes on väiksemate vähkide parasiit. Suurim on 4 m jalgade siruulatusega ämblikkrabi. Välimus Keha on võimalik jaotada kolmeks: Pea, rindmik ja tagakeha. Lülidele on kinnitunud paari kaupa lülilised jätked. Eesmised jäsemed on paljudel muundunud sõrgadeks. Kaks paari tundlaid. Liitsilmad on painduva varrekese otsas. Kõva kitiinkest, mis moodustab kaitsva kooriku. Kasvavad kogu elu ja kestuvad palju kordi. Tähtsus Veekogude toiduahelates
Hiireviu nokk ja küünised on mustad ning jalad ja vahanahk kollased. Noorlind on üldiselt samasugune nagu vanalind, kuid tema alapool on tavaliselt ilma põikmustrita ja rinnal ning kõhualusel võib olla tume pikitriibutus. Noorlinnu heledad suleääred on silmatorkavamad. Hiireviu tunneb lennust ära eelkõige tema laiade tiibade järgi ja valgelaiguliste ümarate tiibade järgi, mis on õhus liueldes lameda V kujuliselt tõstetud. Teistel viudel ja kotkastel on tiivad eelkõige laia siruulatusega, hiireviu tiivad on aga eelkõige laia "haardepinnaga". TOITUMINE Hiireviud söövad paljusid erinevaid linde ja loomi, kuid põhiosa tema toidust moodustavad siiski hiirelaadsed närilised ja teised pisiimetajad: mutid, karihiired ja koguni jänesepojad. Hiireviu kasutab toiduks veel linnupoegi, roomajaid ja konni. Mõnikord, tavaliselt talvel, on hiireviu sunnitud sööma isegi raipeid
värvulised ning pardid ja kanalised peavad end tema eest hoidma. Hiireviud võib Eestis kohata praktiliselt kõikjal, eriti sageli aga erinevate koosluste piirialadel - ökotonis. Viu eelistab niiskeid kuusemetsi, saagijahile siirdub aga enamasti avamaastikule. Sageli võib ta kuskil metsaserval puudel varitseda, ise tänu oma pruunile värvusele nähtamatuks jäädes. Hiireviu tunneb lennust ära eelkõige laiade tiibade järgi. Teistel viudel ja kotkastel on tiivad eelkõige laia siruulatusega, hiireviu tiivad on aga eelkõige laia "haardepinnaga". Ka hiireviu tavatseb hääletult mõne lagedama koha peal tiirelda, nii et siis peaks juba kord hiireviud lendamas näinud inimesel olema teda lihtne ära tunda. Hiireviu on looduskaitsealune liik.
Surulased Evelyn Landing 2016 Taksonoomia • Klass: Putukad • Alamklass: Välislõugsed • Selts: Liblikalised (Lepidoptera) • Sugukond: surulased • Eestis on registreeritud 18 liiki surusid • nendest 6 ei suuda siin talvituda ja lendavad siia harva sisse. • Suurim siin registreeritud Tontsuru (Acherontia atropos) surulastest on tontsuru, kes siin ei talvitu, kuid on Eesti suurim liblikas siruulatusega kuni 12 cm • Kokku kuulub maailmas surulaste sugukonda umbes 1200 liiki • Surulasi iseloomustavad sihvakad tiivad, • väga hea lennuvõime ja suur lennukiirus. • Väidetavalt suudab kassitapusuru (Agrius convolvuli) hetkeks arendada kiirust isegi kuni 123 km/h. • Enamusel surulastest on väga pikk imilont ja nad ei lasku toitumisel õiele maha, vaid "ripuvad" selle kohal õhus, ning sirutanud imilondi õieni, imevad niiviisi nektarit. Ainulaadne tontsuru
Haliaetus albicilla Liigikirjeldus: Kehamõõtmed suur, väga massiivse kehaehitusega kotkas. Keha üldpikkus on 77 cm, tiiva pikkus isalinnul kuni 65 ja emalinnul kuni 71 cm, tiibade siruulatus kuni 2,3 meetrit. Kehamass isalinnul ligikaudu 3,7 ja emalinnul 5,1 kilogrammi. (Kaalutud vaid 1 isend kummastki sugupoolest.) Merikotkas on meie kõige suurem röövlind. Tema tiibade siruulatus küünib kuni 2,3 meetrini, kahemeetrise siruulatusega linnud pole mingiks harulduseks. Merikotka põhivärvuseks on pruun, keha ülemine osa, selg on pisut tumedam keha alaosa ja "pükste" värvusest. Pea ja kael pisut heledamad. Merikotkal on tõeliselt hirmuäratav nokk, mille ainus hoop võib otsustada kahevõitluse suvalise saakloomaga. See on kollane ja väga massiivne. Linnu jalad on samuti kollased ja alates jooksme keskosast sulgedega kaetud. Küüned on mustad. Linnu tunneb
Suguline dimorfism Vähe välja kujunenud Tugevalt välja kujunenud Nukk Roheline, terav ots ja suur Sile, roheline või helepruun punnis kõht valgete külgtriipudega Lapsuliblikas ja koiduliblikas on mõlemad Eestis tavalised, aga minu kodukohas on koiduliblikas üpriski haruldane. Koiduliblikas on lapsuliblikast väiksema tiibade siruulatusega. Värvi poolest on need liigid täiesti erinevad. Lapsuliblikas on sidrunkollane (isane) või rohekaskollane (emane), iga tiiva ülemisel küljel on oranžikaspunane täpp. Koiduliblika tiibade põhivärv on valge, isaste esitiibade tipud on oranžid. Koiduliblika tiibade alakülg on roheliste ja valgete laikudega. Lapsuliblikas elab 11-13 kuud, aga koiduliblikas ainult ühe kuu ,seega lapsuliblika eluiga on võrreldes koiduliblikaga väga pikk
kanalised peavad end tema eest hoidma. Hiireviud võib Eestis kohata praktiliselt kõikjal, eriti sageli aga erinevate koosluste piirialadel - ökotonis. Viu eelistab niiskeid kuusemetsi, saagijahile siirdub aga enamasti avamaastikule. Sageli võib ta kuskil metsaserval puudel varitseda, ise tänu oma pruunile värvusele nähtamatuks jäädes. Hiireviu tunneb lennust ära eelkõige laiade tiibade järgi. Teistel viudel ja kotkastel on tiivad eelkõige laia siruulatusega, hiireviu tiivad on aga eelkõige laia "haardepinnaga". Ka hiireviu tavatseb hääletult mõne lagedama koha peal tiirelda, nii et siis peaks juba kord hiireviud lendamas näinud inimesel olema teda lihtne ära tunda. Hiireviu on looduskaitsealune liik 4.2.2 Nurmkana Nurmkana ehk põldpüü on nälga näinud kodukana suurusega kanaline. Sulestik on peamiselt pruun, rind on hall ja saba roostepruun. Emalind sarnaneb isalinnuga, kuid tema kõhualune
kuuluvat jaava ninasarvikut salaküttide eest. Rahvuspargis elab palju eksootilisi linde ja loomi. Siin elavad leopardid, samuti peab parki oma koduks vähemalt kaheksa liiki eredavärvilisi jäälinde. Soopiirkond on ideaalseks elupaigaks mudahüpikule, linnutapikule, signaalkrabile, samuti ka mürgisele kuldse mustriga mangrooviamaole. Seal lendleb suuri pimestavalt oranže, kollaseid ja punaseid liblikaid ning 20 cm tiiva siruulatusega ööliblikaid (3) Märkimist väärib kindlasti ka Pinatubo vulkaanipurse 1991.aastal, mis on üks hilisemaid suurimad vulkaanipurskeid viimasel ajal. Pinatubo on aktiivne vulkaan saarel Luzon, mis asub Filipiinidel. See et vulkaan ellu ärkas oli kindlasti õudusunenägu, kuna Pinatubo polnud endast 6000 aastat elumärki andnud ning teda nimetati kustunud vulkaaniks. 2.aprillil 1991 ärkas Pinatubo oma pikast unest: Vulkaani kaldeerast ja loodenõlva lõhedest hakkas kerkima aurupilvi
annaabi.ee 
