helk laias jaos ja lamp ei kustunud vaid sinu pärast mu vaikses toas. Kuid sinu langust nähes kuumalt läbis Mu südant pelg: Kas püsib sirgena su kõrval häbis mu nõder selg? Oh andesta! Ma vaatlen häbipunas su rebit nüüd. Kui armastada sind- siis kunas, kunas, kui mitte nüüd? Ma ootan, kuni väiksed tõrud sirgund on suureks puuks. Mu pilk on märg. Mu salajõud on virgunud. Mu hing jääb truuks. Fraasid, mis kõige rohkem meeldisid "Jääb minevik maha kui tuhast kett, me vajame priiust ja puhast vett!" "Kui lootsingi eile, siis täna ma tean, mida nõudja veel nõuab, miks pantima pean ka viimse valu ja silmavee- kuid võlga, mu võlga see tasa ei tee." Luuletuste keel Palju vanu väljendeid Palju murdekeelseid väljendeid Raske lugeda
Sinu surmal tahan surra, sinu elul elada! Kus ma käinud, mida näinud, mida õppind kuskil pool: sulle kõike kasvatanud kasuks seda hinge hool! Paljud Lydia luuletused on tehtud just isamaast,tõenäoliselt näitab see Lydia armastust ja hoolitsust oma kodu ja kodumaa vastu.Kirjutatud on ka rõõmudest ja muredest. Tõeliselt hea luuletus. Südame ma kinni köitnud; Sinu hõbehelin heliseb mu kõrva eel; Väsind kõrvus hanguvad; Võõral pinnal närtsib sinu Varjul sirgund kodutaim! Samuti tore luuletus,kuid sisu jääb natukene arusaamatuks.Mina ei saanud ka sellest aru miks on ridade vahel vahed sees.Sõnad on ilusad. Lydia luuletused on tihti kodumaast,emast,armastusest,surmast.Igas tema luuletuses on kasvõi killuke midagi nendest kõigist.Tal on olnud annet teha väga ilusaid luuletusi.Varem ma ei teadnud väga palju Lydia luuletustest,kuid nüüd sain teada ja mulle hakkasid nad päris meeldima.Tõeliselt head luuletused !
heliseb mu kõrva eel! Kas ei sinu parandused Kümme keelemurret kärsi mindki hüüa hõiskama? väsind kõrvus hanguvad: sinu rikka regivärsi Sinu poole püüab ihu - ette põrmu langevad! sinu elus elab vaim! Pael ei paisu ,niit ei nihu- Südame ma kinni köitnud üksi hingan, eesti taim. sinu külge, isavaim! Võõral pinnal närtsib sinu Ikka tahad, salalootus, varjul sirgund kodutaim! põue põhjas tuksuda? Ristikese jaoks jaga Võidab viimaks mulle tootus paika põuel uhkele : kallistatud Kaanani? sinu mulda luba panna väsind jalad puhkele! Personifikatsioon- õhkan ilma sinu tuulest, sinu veest? Personifikatsioon- kas ei sinu kiusatused minu hinge murra Südame ma kinni köitnud; tahad, salalootus, põue põhjas tuksuda
raudne tee. mu nõder selg? Raudsillal viskasin vette Oh andesta! Ma vaatlen häbipunas ma punakorallidest su rebit rüüd. kee. Kui armastada sind -- siis kunas, kunas, Kõik mu aegade aarded on hallid. kui mitte nüüd? Jumet pole ka jumalatõel. Ma ootan, kuni väiksed tõrud sirgund Veepõhjast vaid punakorallid on suureks puuks. vahel vilavad Mu pilk on märg. Mu salajõud on virgund. Emajõel. Mu hing jääb truuks.
,,Sinu külge" Südame ma kinni köitnud sinu külge, isamaa! Sinu surmal tahan surra, sinu elul elada! Kus ma käinud, mida näinud, mida õppind kuskil pool: sulle kõike kasvatanud kasuks seda hinge hool! Südame ma kinni köitnud sinu külge, emakeel! Ikka sinu hõbehelin heliseb mu kõrva eel! Kümme keelemurret kärsi väsind kõrvus hanguvad sinu rikka regivärsi ette põrmu langevad! Südame ma kinni köitnud sinu külge, isavaim! Võõral pinnal närtsib sinu varjul sirgund kodutaim! Ristikese jaoks jaga paika põuel uhkele : sinu mulda luba panna väsind jalad puhkele! ,,Igatsus" Ikka täidad minu mõtte, Igatsetud isamaa! Kas ei elades mul tõtte tohi soovid sirguda? Igavesti õhkan ilma sinu tuultest, sinu veest? Ega saja minu silma tera sinu päikesest? Kas ei sinu kiusatused minu hinge murra ka? Kas ei sinu parandused mindki hüüa hõiskama? Sinu poole püüab ihu sinu elus elab vaim! Pael ei paisu ,niit ei nihu üksi hingan, eesti taim.
mu nõder selg? Oh andesta! Ma vaatlen häbipunas su rebit rüüd. Kui armastada sind siis kunas, kunas, kui mitte nüüd? Ma ootan, kuni väiksed tõrud sirgund on suureks puuks. Mu pilk on märg. Mu salajõud on virgund. Mu hing jääb truuks. B.Alver Tema esimesed luuletused põhinesid pealmiselt tema lapsepõlvemälestustel. Kuid hiljem kirjutas ta mõned pilkavad luuletused, kus ta kasutas irooniat just tõusikute vastu.
Kümme keelemurret kärsi mindki hüüa hõiskama? väsind kõrvus hanguvad: sinu rikka regivärsi Sinu poole püüab ihu - ette põrmu langevad! sinu elus elab vaim! Pael ei paisu ,niit ei nihu- Südame ma kinni köitnud üksi hingan, eesti taim. sinu külge, isavaim! Võõral pinnal närtsib sinu Ikka tahad, salalootus, varjul sirgund kodutaim! põue põhjas tuksuda? Ristikese jaoks jaga Võidab viimaks mulle tootus paika põuel uhkele : kallistatud Kaanani? sinu mulda luba panna väsind jalad puhkele! Personifikatsioon- õhkan ilma sinu tuulest, sinu veest? Personifikatsioon- kas ei sinu kiusatused minu hinge murra
Betti Alver Mu juurde voogas sinu suurest särast helk laias voos ja lamp ei kustunud vaid sinu pärast mu vaikses toas. Kuid sinu langust nähes kuumalt läbis mu südant pelg: kas püsib sirgena su kõrval häbis mu nõder selg? Oh andesta! Ma vaatlen häbipunas su rebit rüüd. Kui armastada sind -- siis kunas, kunas, kui mitte nüüd? Ma ootan, kuni väiksed tõrud sirgund on suureks puuks. Mu pilk on märg. Mu salajõud on virgund. Mu hing jääb truuks. 19 Tähetund Betti Alver Kas tead, mis heldemaks teeb tasapisi? Miks julm ei olda iial juhtumisi? Miks lillekiivrid roostega ei kattu? Miks elu tähetund on kordumatu? Miks tulukene tuisuvööde kestel ei kustund, ei kustu inimestel? Eluhelbed Betti Alver
annaabi.ee 
