kasvab Vaikse ookeani rannikupiirkonnas, Kanada Briti Columbiast põhjas kuni California osariigini lõunas[6]; sinihall ebatsuuga (Pseudotsuga menziesii var. glauca) (Beissn.) Franco kasvab Kanada Alberta ja Briti Columbia provintsis põhjas kuni Mehhikoni lõunas. Osa euroopa botaanikutest eristab kolmanda teisendina ka halli ebatsuugat (var. caesia), mille levila asub Kaljumäestiku põhjaosas. Ameeriklased aga ei tunnusta sellist eristamist ja käsitlevad seda teisendit koos sinihalli ebatsuugaga. Roheline ebatsuuga võib kasvada soodsates tingimustes kuni 90, harva ka kuni 100 m kõrguseks, olles selle kõrgusega männiliste sugukonna kõige kõrgem esindaja[3]. Sinihalli ebatsuuga maksimaalne kõrgus ulatub kuni 50 m. Soodsates tingimustes kasvava puu eluiga võib küündida üle 500, harvadel juhtudel ka üle 1000 aasta. Vanuserekordiks on registreeritud veidi üle 1400 aasta. Tüve läbimõõt on tavaliselt kuni 3 (4,5) m. Korp on punakaspruun kuni hallikaspruun
kõle, külm ja vihmane aastaaeg, mis jättis Marie Underile hinge ülimalt võimsad tunded: ,,Aga ta ratsutab uhkelt neist langenuist üle, naeratab õelalt ja kõlistab kannukseid ülbelt, kolistab kändusid mööda ja vilistab ladvus: raudsete kätega kuningas sügisemaru." Sama suursuguseks peab maailmaruumis sügist ka Talvik: ,,Tuul kõhe yle välja sinihalli jäämägedelt veab surmaõhku lõikavat." Siiski pole poeedi arvates sügises midagi ülemäära ilusat, mida väljendab tema sõnakasutus järgnevates värsiridades: ,,Tühjas pargis tummalt seisid puud. / Olid kõledad kui roiskund luud." Kui sügist iseloomustab süngus, siis selle vastandiks on kevad aastaaeg, mil talve pimedus hakkab pöörduma suve päikeselisuseks, ilmad lähevad taas soojaks ning linnud hakkavad laulma
koduvarblasega. Koduvarblane elab üksnes inimasulates, aga ometi ei usalda ta inimest kuigivõrd. Pisikest pöialpoissi on nimetatud ka Euroopa koolibriks. Kaalub ainult 5 - 6,5 g. Üle lagipea käib tal kitsa äärisega kuldkollane triip, tiibadel on kaks valget vööti ja selg on rohekas. Ta hääl on ülipeenike, kuuldav ainult vilunud kõrvale. Pesa üsna kõrgel, sageli kuni 17 m kõrgusel. Puukoristaja on ilus lind sinihalli ülapoole ja valkja alapoolega. Väga osava ronijana võib puukoristaja ainsana meie lindudest puutüvel pea ees alla ronida. Puukoristajal on kolm laulu. Üks laul on trillerdus, teine ja kolmas on erinevad vilistused. Puukoristaja viled on nii lõikavad, et paratamatult tähelepanu köidavad. Siidisaba on väga kaunis lind. Tal on kiirul suur suletutt, hallikasroosa sirgelõikeline lühike saba. Pea on tal punaka varjundiga,
Need lilled, mille läbi ma olen rääkinud, on jäänd vanaks, saand kivideks, läbipaistvateks sinisteks kivideks, millelt kastepiisad kukuvad alla sügavikku. Olen unustand nende nimed. Mul pole nende nimesid vajagi. Mõelda saab nimedetagi, öelda ei saa. Öelda on raske, valus, öelda, rääkida läbi lillede, kivilillede, jäälilledes akna, tule, vee ja vasktorude. Hommik tuleb küll, aga ta on sinihalli maakivi karva. Luule analüüs Inimesed jäävad vanaks ja sellega koos ununevad ka nende mälestused. Ununevad inimesed, kes on nende ümber olnud ja tähtsad olnud. Kerge on mõelda tegude üle, kuid raske on tunda neid samu tundeid taas. Elu läheb küll edasi, aga kadunud mälestusi ei saa enam taastada. Luulekogu " Uute kivide kasvamine" "Meel ununes mägede taha" 1956-1959a. luuletused Luules on idamaade kultuuri
Liigikirjeldus Jahipistrik: Jahipistrik on suurim pistrik, peaaegu viu suurune. Jahipistriku sulestiku värvus varieerub heledast (valgest) tumedani (tumepruun või -hall). Heleda tüübi jahipistriku sulestiku üldine värvus on valge, ülapoolel on laiguline või vöödiline pruunikashall muster. Alapool on valge ja mõnikord kahkja hallikaspruuni triibustusega. Tumeda tüübi sulestik on hallikaspruun, ülapoolel sinihalli või valkja vöödistusega , alapool valge tumeda mustriga. Jahipistrik on suurim pistrikulane, Eestis võib jahipistriku kohata haruharva rabades, soodes ja avamaastikel. Jahipistriku eluiga on keskmiselt 9-12 aastat. Jahipistrik pesitseb tundras ja taigas. Ta on erakliku eluviisiga lind ning pesapaigana eelistab ta raskesti ligipääsetavaid kohti. Pesa rajab ta kaljudele ja veekogude kallastel olevatele rannajärsakutele. Harvem pesitseb ta puude otsas, kasutades
Eelistab viljakaid muldi. Nooruses poolvarjutaluv, hiljem valgusenõudlik. Juurestik plastiline, kuid küllaltki pindmine. Eluiga kuni 400 aastat. Kasutamine: põhiliselt puidu saamiseks. Kasvatamine alates 20.sajandi algusest. Rajatud ka metsakultuure, kuid põhi¬liselt Eestis: siiski ilupuuna. Annab soodsates tingimustes ka looduslikku uuendust. Eestis saab kasvatada sinihalli ja halli teisendit, kuna roheline teisend on liiga külmaõrn.
Musta- valge kirju. Selgrootud, ussid, putukavastsed. Talvel Portugalis ja Hispaania rannikul. 11. MERIKAJAKAS peaaegu hane suurune. Mantel mustjaspruun, mujalt musta- valge segu. Rootsi, Soome, Gotland, Saaremaa, Hiiumaa, Muhumaa. Arvukus viimastel aastatel kasvanud. Lend rahulik, võib näha ujumas. Teoitub kaladest, selgrootutest. Põhihobi- rüüstab teiste pesi, sööb mune, poegi. Talveks lõunapoole, kus vesi pole kinni jäätunud. 12. HÕBEKAJAKAS valge-sinihalli sulestikuga. Magu happeline, väljaheide söövitab auto värvi, Tallinnas kodulind. Prügikast, sööb karpe-laseb karbil kõrgelk katki kukkuda, kalasid. 13. TÕMMUKAJAKAS mustjaspruun, levinud, liivaluidetel pesitseb, Soomes lamedatel kividel. Saaremaa. Selgrootud, kalad, pisiimetajad, linnumunad ja pojad. Lahkub talveks Vahemere-idaosas, Pärsia ja Aafrika suured järved. Mõned jäävad siia ka. 14. KALAKAJAKAS Sinkjashall. Üldlevinud, ka siseveekogudel
annaabi.ee 
