ning võimalikke ühiseid huvisid. Suhe on sellel etapil sundimatu ja vaba. Enamik suhetest jääbki katsetamise staadiumisse. Intensiivistamine - märgib läheduse teket. Hakatakse vahetama oma isiksusse puutuvat teavet, loobutakse formaalsusest. Seda etappi iseloomustabki suurem avastus teise suhtes. Näiteks võidakse rääkida enda kohta asju, mida teavad vaid vähesed inimesed. Füüsilisest lähedusest annavad märku käest kinnihoidmine, pikk silmavaatamine jms. Integreerumine - toimub siis, kui kaks inimest hakkavad ennast pidama paariks. Tõstetakse esile seda erilist, mis teeb neist kahest ainulaadse paari. Ka mitmesugune sümbolite leidmine - näiteks saab mingis laulust "meie laul". Kuna partnerite väärtushinnangud hakkavad üha enam sarnanema, siis ilmnevad ka rohkem nende isiksuse teatavad jooned ja teisi jooni sedavõrd ei avaldata. Sidumine - see on juba eeskätt kombetäitmise järk - kihlus või abiellumine. Sellega saab paar oma
Kinnunen kirjutab, et lui laps õpib vastu võtma väljastpoolt tulevaid käske, juhiseid ja keelde ning neid järgima, saаb ta oma käsutusse uued närviteed. Kuulekus omakorda aktiveerib närvisüsteemi selle osa, mida laps vajab iseennast käskides ja keelates. Kuuletumise eelduseks on positiivne suhe – usaldus täiskasvanuga. Sõnakuulmatuks muutunud lapse puhul peaks seega täiskasvanu tugevdama oma suhet lapsega. Selleks sobib näiteks pilgupüüdmine, silmavaatamine, süllevõtmine ja muu puutekontakt, lapsega rääkimine ning temaga koosolemine. Mida väiksem laps, seda väiksemate pingutustega saab paigastläinud suhet tasakaalustada. Käitumis-ja kuuletumisprobleemid võivad seega tuleneda valesti õppimise kogemusest või moonutatud ja vale info põhjal tehtud järeldustest, mistõttu käitumine ei saagi sobilik olla. Probleemidest rääkimine ja nende lahendamine ei tohiks siiski mõjutada lapse igapäevaelu –
haaravad nad teil ilmtingimata kinni kas käest, käsivarrest või õlast. Nende jaoks peab distants võimaldama haistmist ja puudutamist ning üks distantsiseadmise mehhanismidest on haistmine. Nad hingavad inimese peale, kui temaga räägivad. Jäädes väljapoole haistmistsooni, võib jääda neile mulje, et neist ei hoolita või isegi ignoreeritakse. USA-s ja Lääne-Euroopas õpetatakse lapsi otsa vaatama, silmavaatamine väljendab huvi ja tähelepanu. Samas ei peeta sobivaks inimesele kauem kui 45 sekundit otsa vaatamist, sest seda peetakse jämeduseks ja agressiivsuse märgiks. Vahemeremaades, Lähis-Idas ja Ladina- Ameerikas (emotsionaalselt ekspressiivsetes kultuurides) vaadatakse silma pikemalt ja intensiivsemalt (soov teada saada, kas vestluspartner on ikka usaldusväärne), mis aga ameeriklastele ja eurooplastele tundub agressiivse jõllitamisena. Islamimaades on keelatud
annab/mida saab (nt zestid, miimika, lõhn jne) Distantsi kultuurierinevused · Kontaktkultuurid, distantskultuurid · Distantsi reguleerimine toimib koos silmkontakti ja füüsilise kontaktiga. Kui distants on väike, on see sageli saadetud füüsilisest kontaktist. Paljudes kultuurides on füüsiline kontakt teade heast suhtumisest. Otsene silmkontakt mis viisil ja kui kaua toimub silmavaatamine. · Kust on erinevad distantsinormid pärit? Elukorraldusest Orientatsioon Inimeste asend üksteise suhtes varieerub näost näkku situatsioonist selg selja vastu olukorrani · Toimib koos distantsiga ebasobivalt lähedast distantsi kompenseeritakse orientatsiooni muutmisega. (nt liftis) · Orientatsiooni sõltuvus tegevusest ja partnerist. R. Sommeri katsed kohavalik kohvikus. · Orientatsioon kui suhtlemise mõjur · Orientatsioon kui suhete indikaator
punkti panna. Enamikul inimestel, kes on otsustanud selliseid tunnetushäireid iga päev parandada, taanduvad depressioonisümptomid paari nädalaga. Reaalsustaju viib tervenemisele Depressioonis inimestega töötades olen sageli kuulnud: "Ma ei tea, mis minuga lahti on... Ma ei tohiks nii õnnetu olla." Inimene kannatab, kuid püüab ühtlasi valu eitada. Sageli on ravi pöördepunktiks eituse lõpetamine ja reaalsusele silmavaatamine. Keegi naine, kelle tütar oli autoavariis surma saanud, kordas alatasa: "Nutt ei aita. Ta on läinud. Ma pean olema tugev ja eluga edasi minema." Ühel päeval koitis talle, mida ta õigupoolest ütleb. Ta lausus mulle: "Loomulikult olen ma kurb! Ma kaotasin oma tütrekese. Mida üks ema peaks siis tundma?" Ta puhkes nutma. See pole enam tunnetushäire, see on aus südamevalu. Kalli inimese kaotuse puhul pole midagi normaalsemat kui nutt, tähtsa ülesande luhtumise
annaabi.ee 
