tema otsese fitnessi languse. Ainsaks tingimuseks on see, et selle läbi peab kokkuvõttes suurenema isendi inklusiivne fitness. Uurimused näitavad, et tõepoolest on enamus loomade ilmse altruismi näiteid seotud lähisugulaste omavaheliste suhetega. Näiteks pesitsevate paaride abistajad on enamasti eelmise pesakonna noorlinnud, kellel pole veel õnnestunud endale pesitsusterritooriumi või sigimispartnerit leida; koloonia liikmed, kes hoiatavad kaaslasi vaenlase ilmumise eest, on tihti omavahel lähedases suguluses; sigimisest loobunud „töölised“ sipelgapesas on enamasti sigiva „kuninganna“ õed või tütred. See, mis esmapilgul paistis altruismina, on antud juhul niisiis omakasupüüdlik käitumine, mis tõstab isendi inklusiivset fitnessi ja sellega koos tema bioloogilist edukust.
(2) lõimetishoolde esinemine tasub ära siis, kui noorloomade suremus ilma lõimetishooldeta on suurem kui hoolde esinemise korral (vajavad toitmist, kaitset jne.) Parim strateegia nende vanematel on pigem soetada järglasi vähemal arvul, kuid see-eest nende eest hoolitseda. (a) biparentaalne hoole tasub ära juhtudel, kui kaks vanemat koos suudavad üles kasvatada rohkem järglasi kui üks vanematest üksinda või kui sellel partneril, kes järglased hülgab, on vähe sansse leida uut sigimispartnerit (b) ühe vanema hoole tasub ära sel juhul, kui järglaste üles kasvatamiseks piisab ühe vanema hoolest või kui järglased hüljanud sugupool suudab piisavalt kergesti leida uue partneri 21. Miks on enamasti järglaste hooldajaks emane. (a) munarakkude tootmine on emasele kulukas investeering (nõuab suhteliselt palju aega, energiat ja toitaineid), seevastu spermide tootmine on isasele suhteliselt odav (jõuab neid toota tohutul hulgal)
lõimetishooldeta ellu jääda (vajavad toitmist, kaitset). Parim strateegia nende vanematel on pigem soetada järglasi vähemal arvul, kuid see-eest nende eest hoolitseda. See, kuidas lõimetishoole paariliste vahel jaotub, sõltub omakorda kasu ja hinna vahekorrast: (a)biparentaalne hoole kujuneb välja juhtudel, kui elujõulisi ja kvaliteetseid järglasi suudavad üles kasvatada ainult kaks vanemat üheskoos ja kui järglaste hülgamise korral on hülgajal sugupoolel vähe šansse leida uut sigimispartnerit (b)ühe vanema hoole kujuneb välja juhtudel, kui elujõulise järglase üles kasvatamiseks piisab ka ühe vanema hoolest ja kui järglaste hülgamise korral on hülgajal sugupoolel suhteliselt lihtne leida uus partner. Miks on loomariigis tavaliselt järglaste hooldajaks emane, ja mis soodustab vastupidist? Isaduse tõendamatus, sotsiaalne monogaamia ja varjatud polügüünia. Paariväliste kopuleerumiste selgitamine DNA abil, näiteid. Hooldajaks tavaliselt emane,
iseviljastumine elimineerib väga kahjulikud alleelid. Mittesugulise sigimise mõjud: Mittesuguline sigimine (va. apomiksis) ei vaja sugurakke. Seetõttu säilib suguta sigimise (vegetatiivse paljunemise) korral populatsiooni heterosügootsus (erinevalt iseviljastumisest, kus homosügootsuse tase tõuseb). Mittesuguline sigimine kombineerituna sugulisega võib olla kolmest variandist parim. See kindlustab hea sigivuse (pole vaja sigimispartnerit, järglased sageli kohe hea ellujäämusega) ja ka mitmekesisuse. Suur osa taimi, paljud mereselgrootud ja putukatest lehetäid sigivad reeglina mittesuguliselt. Tihti mittesuguliselt paljunevatel organismidel tuleb geneetilise varieeruvuse vähesuse tõttu ette küll tagasilööke, kuid täielikult sugulise sigimise eeliseid veel täielikult ei mõisteta. Kui populatsioon on täielikult geneetiliselt identne, on ta tingimuste muutumisele eriliselt vastuvõtlik
huntide roaks. Parasitism Mitmesugused organismid elavad teiste arvel ja tekitavad neile kahju. Parasitism on kahe eri liiki organismi toitumissuhe, kus üks pool saab kasu ja teine kahju. Parasiit elab peremehe arvel pikka aega ja kurnab teda, kuid tavaliselt ei hävita, sest siis kaoks tal ära toiduallikas. Näiteks viljalutikas on taimeparasiit, kes toitub taimemahlast. Konkurents Organismid vajavad eluks toitu, eluruumi, sigimispartnerit jms, kuid kõike seda ei jätku kõigile lõputult. Kui organismid soovivad kasutada üht ja sama piiratud ressurssi, nt elupaika või toitu, peavad nad nende pärast võistlema, s.t konkureerima. Taimed konkureerivad peamiselt kasvuruumi, valguse ning mullas olevate toitainete ja vee pärast, loomad aga toidu, sigimispartneri ja elupaiga pärast, kus järglased üles kasvatada. Kui ühes ja samas elupaigas tahavad korraga elada paljud isendid, kellel on
annaabi.ee 
