Suguline ja mittesuguline paljunemine (eelised ja puudused) SUGULINE PALJUNEMINE - sellisel sigimisel tekib uus organism kahe organismi geneetilise materjali kombineerimisel ning on ainulaadne. Eelised Puudused Uus organism erineb vanematest ning tänu Tuleb leida sigimispartner kromosoomide ristsiirdele on ka väiksem töenäolsus haigustele. Sugurakud peavad omavahel ühinema MITTESUGULINE PALJUNEMINE - sellise paljunemise puhul saab uus organism alguse vaid ühest vanemast, isend on geneetiliselt oma vanemaga identne.
Toimub organismi kasvuorganite abil;paljunemine kiire ja palju järglasi;kasutatakse sorditunnuste säilitamiseks;järglaskond geneetiliselt ühtne Partenogeneetiline paljunemine- võib esineda emastel organismidel, mille puhul uus isend areneb viljastamata munarakust. Tekib teatud keskkonnatingimuste korral või isase puudumisel( herilased, scorpion) imetajatel puudub. Suguline ja mittesuguline sigimine- suguline keerulisem, sest leida tuleb sigimispartner, sugurakud peavad omavael ühinema ning paljunemisel saab organism edasi anda vaid pooled oma geenidest. On säilinud evol. Sest suurem geneetiline erinevus organismide vahel võimaldab neil kasutada erinevaid ressursse ning üksteisega vähem konkureerida, samuti pakub paremat vastupidamist haigustele. Kehaväline Kehasisene viljastumin(kalad) viljastumin(imetaj ad)
Paarumissüsteeme on looduses väga mitmesuguseid ja kogu pilt on üsna kirju. Laias laastus võib selles mitmekesisuses eristada järgmisi põhitüüpe: · · monogaamia (ainuabielu), kus üks isane ja üks emane moodustavad paari kas üheks (ajutine monogaamia) või mitmeks sigimiskorraks (püsiv monogaamia). Monogaamsed on näiteks enamik linde; · · polügaamia (mitmikabielu), kus isendil on rohkem kui üks sigimispartner. Polügaamia jaguneb omakorda alatüüpideks: o o polügüünia (mitmenaisepidamine), kus üks isane paarub mitme emasega, igal emasel aga on vaid üks isane sigimispartner. Polügüünia puhul eristatakse samaaegset polügüüniat (esineb ühe ja sama sigimiskorra ajal) ja järjestikust polügüüniat (isane viljastab erinevad emased mitte ühel sigimiskorral, vaid eri aegadel)
Tekib taimerakkudes olevatest eritumis- ja jagunemisvõimelistest rakkudest. Sibulad, mugulad, risoomid, pistikud, lehed. - Seened, samblad, osjad, sõnajalad - spooride ehk eostega Spoorid moodustuvad meioosi teel ning haploidsest spoorist kasvab uus organism. Sugulisel sigimisel tekib uus organism geneetilise materjali kombineerimisel. Jagatakse sugurakkudes organismi kromosoomisik kaheks, toimub meioos. Keerulisem mittesugulisest kuna: - On vaja leida sigimispartner - Sugurakud peavad omavahel ühinema - Paljunemisel saab organism vaid pooled oma geenidest Suure geneetiline erinevus aitab neil kasutada erinevaid ressursse ning üksteisega vähem konkureerida, samuti suurem vastupidavus haigustele. Sugurakkude ühinemist imetatakse viljastumiseks. Viljastumiel ühinevad muna- ja seemnerakk ning nende tuumad liituvad. - Viljastumine toimub munajuhas - Viljastatud munarakk areneb munajuhas - Seemnerakud sisenevad tupe kaudu
ühise päritolu tõttu. Hamiltoni reegel: looma inklusiivse fitnessi seisukohast tasub tal teise isendi abistamine ära, kui hind on väiksem kasu ja suguluskoefitsendi korrutisest. Lõimetishoolde tüübid, nende varieeruvuse põhjused ja tasuvus. Selle koostöö ulatus ja vorm on liigiti väga erinev: (a)lõimetishoole puudub ja koostöö piirdub üksnes viljastamisaktiga (n: konnad, enamus kalu) (b)maternaalne ehk emahoole, kus järglaste eest hoolitseb vaid emane sigimispartner (enamik imetajaid, pardid, emakala) (c)paternaalne ehk isahoole, kus järglaste eest pärast munemist või sünnitamist hoolitseb vaid isane sigimispartner (ogalik) (d)biparentaalne ehk mõlema vanema hoole (enamik linde, marmosetid, gibonid). (1) lõimetishoolde puudumine tasub ära siis, kui (a) noorloomad suudavad ise toituda (b) nende ohustatus kiskjate poolt on madal (näiteks kärnkonna kullesed on halvamaitselised). Nende vanemad jätavad kõige rohkem järglasi sel juhul, kui nad
samal ajal odavad toota (sageli kasutatakse lõhnamärkidena pesa või tarbitava toidu lõhna või ainevahetuse jääkprodukte). On ju inimestelgi igal perel oma iseloomulik lõhn. Markerid võivad elu jooksul muutuda. On näidatud, et kärnkonnakullesed, selleks, et hoiduda kokku oma õdede-vendadega, lähtuvad lõhnasignaalidest, kuid täiskasvanuna kasutab emane kärnkonn vokaalseid signaale (isase krooksumist) selleks, et valida endale mittesugulasest sigimispartner. Sugulaste markerid, olgu nad keemilised, vokaalsed vm, võivad olla nii geneetilise tagapõhjaga kui ka keskkonnast omandatud. Näiteks on eksperimentaalselt tõestatud, et ainuõõsse merelooma Botryllus schlosseri vastsed kalduvad kokku hoidma niisuguste teiste vastsetega, kelle genoomi MHC (suure koesobivuskompleksi) lookuses esineb sarnane geenialleel, s.t. oma lähisugulastega. Veelgi enam, nagu näitavad katsed, eelistavad larvid
annaabi.ee 
