lühikesed üksikud pulgad. Täiendavalt tegin KOHi lüüsi testi, mis näitas, et tegemist on siiski gramnegatiivsete rakkudega (tekkis iseloomulik limajas konsistents). Tundmatu tüve liikuvuse uurimise jaoks kasutasin poolvedelat söödet (Hugh-Leifsoni sööde), millesse olin eelnevalt teinud pistekülvi. Külvijoone ümbrus söötmesambas oli häguseks muutnud ja liikuvust oli tuvastada. Flouretseeruvaid pigmente siderofoore tuvastamiseks kasutasin rauavaest KingB söödet. UVs ei tuvastanud fluorestseeruvate pigmentide kogunemist külvijoone ümber. 3. Süsinikuallikad Tegin joonkülvi Simmonsi agarile tsitraadi kasutamise tuvastamiseks. Agaril esines kasv ja indikaatorvärv broomtümoolsinine muutus rohelisest siniseks. Tsitraadi kasutamisega muutus söötme pH muutus aluselisemaks ja indikaatorvärv siniseks.
Eksoensüümid. Rauda vajavad mikroobid suhteliselt suures koguses. Seda on vaja heemi ja rauda sisaldavate valkude sünteesiks. Kuigi rauda on kk-s palju, ei ole ta alati hästi kättesaadav. Aeroobsetes tingimustes neutraalse pH juures on raud III-valentne. Selline raud on vees väga halvasti lahustuv ja sadeneb välja hüdroksiidina, karbonaadina ja magnetiidina. Et neutraalses ja aluselises aeroobses kk-s rauda kätte saada, sünteesivad ja eritavad mikroorganismid siderofoore. Siderofoorid on madalmolekulaarsed ained, mis komplekseeruvad oksüdeeritud rauaga ja moodustuv kompleks transporditakse bakterirakku. Looduslikel anaeroobsetel mikroobidel rauaprobleemi pole, sest anaeroobses kk-s on raud kahevahentne ja seda transporditakse kergesti rakku. Tõsised raua kätte saamise probleemid on patogeensetel bakteritel. Inimese koevedelikes on valgud, mis seovad tugevasti rauda. Siderofoore toodavad nii bakterid kui ka seened
Näiteks Methylobacter'i tüved võivad mõjutada maasikates aroomiainete tootmist, milleks on furanoonid. Sarnaselt bakteritele võivad endofüütsed seened 143 mõjutada taime viljade keemilist koostist Näiteks mustika vilja fenoolsete ainete, flavanoolide ja oligomeersete proantotsüaniidide (pigmendid) sisaldust. Raua omastamine. Palju baktereid, eriti risosfäärseid, toodavad siderofoore, saamaks keskkonnast kätte rauda ja teisi metalle. Näiteks fluorestseeruvad Pseudomonas'ed on fluorestseeruvad just püoverdiini tootmise tõttu, mis on üheks siderofooriks. Bakterid transpordivad siderofoorid rakust välja ning on võimelised spetsiifiliste retseptorite abil metalliga seondunud siderofoore rakku tagasi transportima. Täpselt ei teata, kuidas siderofooride tootmine endofüütidel tõstab taimede resistentsust patogeenide suhtes
rauda. Fe on raskesti lahustuv, selle transport toimub organismis transferriini abil. Transferriini-Fe kompleks sostub rakul vastava retseptoriga, mis stimuleerib rakku rauda omastama. Lisaks transpordile transferriin väldib Fe kasutamise võimalust bakterite poolt Fe on seotud transferriiniga (sulundatud) ja pole bakterite poolt kasutatav > Fe on bakteritele vaja ensüümsüsteemidele ja patogeenuseks. Teatud bakterid, näiteks Staphylococcus aureus, sekreteerivad Fe seostuvaid valke siderofoore, mis peale veres oleva Fe sidumist "pöörduvad tagasi" bakteri pinnal oleva retseptorini. Siderofoorid on suurema afiinsusega Fe suhtes, kui transferriinid pidev konkurents siderofoor versus transferritiin. Organism seevastu toodab laktoferriini, mis on veelgi afiinsem võrreldes siderofooridega, "eemaldades" omakorda Fe bakteritelt. Teisesed kaitsebarjäärid Mitteadaptiivse immuunsüsteemi rakud - koe fagotsüüdid, makrofaagid, eosinofiilid, neutrofiilsed granulotsüüdid
Madalal pH-l väheneb CO2 lahustuvus vees ja see ei sobi autotroofidele. Mõnede ioonide, nagu Cu2+, Mo2+, Mg2+ ja Al3+ lahustuvus aga suureneb happelises keskkonnas ja nende kontsentratsioon muutub mikroobile toksiliseks. Mõnede katioonide, nagu Fe2+, Ca2+, Mg2+ ja Mn2+ lahustuvus aga väheneb aluselises keskkonnas sedavõrd, et nad ei ole mikroobile enam kättesaadavad. Näiteks oksüdeerunud raua transpordiks rakku on vaja erilisi transportsüsteeme (siderofoore). Atsidofiilid Harjunud elama happelises keskkonnas, aluselises keskkonnas nende membraanid lüüsuvad. Happelise reaktsiooniga on mõned tööstuslikud heitveed (tselluloositööstus; puitu töödeldakse väävelhappega). Happelised on ka söetööstuse, vasekaevanduste jne heitveed (maakides ja söes leiduv väävel oksüdeerub väävelhappeks bakterite vahendusel). Enne looduslikesse veekogudesse juhtimist tuleb neid neutraliseerida. Looduslikes veekogudes on pH enamasti
annaabi.ee 
